Piret Bristol: meiegi oleme valinud

Meiegi oleme valinud

FOTO: Artur Kuus

Sarja siin- ja sealpool Emajõge 2. osa.

Aasta kõige mustemaks päevaks peetud jaanuari kolmas esmaspäev on möödas, kainestav argipäev saabunud ja kes tahab, võib rahulikult edasi pidutseda. Et meie veebruar on kuu, kus pidu – Tartu rahu, sõbrapäev, Eesti sünnipäev, vastlad – on alaline, siis on põhjust ka. Meie aja inimese emotsionaalset hoiakut kujundab ühtlasi hirm, et ressurss saab varsti otsa. Ta tahab saada seda, mille saamist on seni edasi lükanud.

Kliimapaanika lükkab paradoksaalsel moel ka ostmisele hoogu juurde. Kuigi ammu tundus, et võiks vähem tarbida, kõik on juba olemas. Samal ajal ilmub nii tarbimis­psühholoogia kui ka kogu inimkäitumise kohta aina huvitavamaid ja tasapisi meie senise vaate piire nihutavaid materjale. Kes lugeda ei taha, võivad sama asja saada igasugustel koolitustel, mida skaala ulatuses on palju. Olenevalt infost, kogemustest ja vaateviisist on inimestel koolituste kohta varuks kas vaimustust või närvilist kriitikat.

Skaalad ja mõõdupuud on iseloomulikud igale valdkonnale. Mina tunnen kirjanduselu, kuivõrd olen ilukirjandust kirjutanud. Puhja bussis küsis hiljuti üks maamees, kas ma «ka Miliuse ringkondades liikusin». Küsimus tegi natuke nalja, aga uus Miliusest tehtud raamat on siin-seal jutuks olnud tõesti. Tänapäeval nimetame ringkondi peene sõnaga «subkultuurideks». Kes ei tea Matti Miliusest midagi, siis tegu oli iseäraliku ja legendaarse kunstikogujaga, kes korraldas paarkümmend aastat Tartus kirjandusõhtuid. Olen Tampere majas, mis oli üks ta kohti, kaks korda esinenud, aga kohtumisi Miliusega oli teretutvuseks vähe. Mäletan esimest nägemist 1994. aastal, kus jutukas habemik mööda Tallinna-Tartu rongi liikus ja kõigilt midagi tahtis. Minult ei tahtnud ta midagi, nii et küllap ma ses ringkonnas ikka ei olnud.

Tartust Tallinna saab rongiga tänapäeval kõige kiiremini. Rongisõit on täpselt sama elamuslik kui vanasti. Olen viimasel ajal tihti kell 6.26 väljuva «porgandiga» sõitnud. Näiteks novembris koolitajat Robin Sharmat vaatama. Olin mõistliku hinnaga pileti pool aastat varem soetanud, kaassõitjast tuttav selle loosiga võitnud, ja motivatsioon oli mul tugev hoolimata koledast ilmast, mis Tallinnas tüki tuulisem oli.

Rongis vastupidi bussile (kus ruum on napp ja privaatsus kallis) on mõnus juttu ajada. Rääkisime tuttavaga tööasjadest ning peatselt juba enesearengu teemadel.

Tapal tuli rong aga päris täis, inimesed seisid vahekäigus, ja ühel hetkel saabus mu küsimusele vastus hoopis sealt – vaatasin üles ja nägin, et nii kaugele, kui silm ulatub, on rahvas meid kuulama tardunud. «Jääge meiega,» ütlesin ja tõmbasin pisut isiklikkust jutust välja. Selles vahekäigus poleks isegi Miliusest väiksem mees mahtunud asjatama. Veel pool aastat varem oleksin silmad peast häbenenud, kui mu juttu oleks pealt kuulatud, aga nüüd oli mul hea meel inimestest, kes olid varjamatult sõbralikud ja huvitatud.

Rong on nagu sild, ühendustee, mis toob meile uusi mõtteid ja viib vanad mõtted minema.

Sel päeval võinuks Saku suurhallis Sharmat kuulamas olla 6000 inimest, ja kuigi nii palju silmanähtavalt ei olnud, oli see siiski Eesti seni suurim avalik koolitus. Ürituse korraldas Roland Tokko, kelle raamat 12 asjast, mida me koolis ei õppinud, oli eelmisel aastal müügiedetabelite tipus.

Oma üllatuseks sain kusagilt teada, et Tokko on valinud oma elukohaks Tartu. Vähemalt eelmisel aastal elas ta siin, kuigi ma ei leidnudki ta nime ajalehe mõjukate tabelist.

Oma noore elu kohta on Tokko palju ära teinud. Mina sain tast teada veebikoolitustel ja aina huvitavamaks ta tegevus ajapikku muutus. Koolitusmaailma suured nimed, kanadalased Eric Edmeades ja Robin Sharma teevad nüüd Eestis asju, mis mõjutavad meist paljusid. Nende enesearengupraktikad on mõistetavad ja toimivad 21. sa­jandi tehnoloogia tekitatud kaoses, sisendades meile eluks nii vajalikku optimismi. Nägin Saku suurhallis palju nooremas keskeas inimesi, noormehi ülikondades ja naisi ilusates kleitides, mida olin seni kohanud ainult pidulikel üritustel.

Olen Tokkot korra restoranis Burro silmanud – see asus aasta eest Tasku teisel korrusel. Nüüd on silt maha võetud, kuid jõudsin seal paar korda käia.

Vahel mõtlen uudishimulikult, mis saab küll Tartu söögikohtadest, mis nii kiirelt pildilt kaovad. Kas need jäävad kellegi mällu või kes nende üle arvet peab? Muidugi maksuamet ja äriregister, aga mis saab nende kohtade tundest? Mälestusest, mismoodi langes esimene kevadpäike läbi kardinate, kuidas lõhnas toit ja hubaselt vestlesid inimesed?

Teleka lahti teinud, nägin ERMis Tartu rahu sajandi tähistamist vaadates ilusat pidu. Mitut inimest sealt isegi tundsin. Mõnega olen hea tuttav Facebookist, töölt, tänavalt, kirjandusmaja üritustelt.

Piduõhtul olid hingeminevad meenutused. Eks ma isegi defineerin elu tihti mineviku põhjal. Mõnevõrra takistab see nägemast olevikku ehedal kujul. On kaheldud, kas ongi tegelikkust üldse võimalik näha. Igaüks näeb erinevat pilti, tunnetab tõelisust oma filtrite kaudu. Meil on täielik vabadus seda teha. Aga olemaks sotsiaalsed, on meil tarvis mingilgi moel üksteist mõista, ühisosa leida.

Meiegi oleme valinud elukohaks Tartu.

Ühtlasi kogu maailma, kus on väga palju head.

Tagasi üles