Tanel Tein: Urmas Klaasi viimane soolo (2)
Valimisliit Tartu Eest tegi nädala algul avalduse, et Tartu linnapea Urmas Klaas peaks tagasi astuma, kriitika jätkub.
Tartu linnapea Urmas Klaas (RE) on viimastes kriisides, mis Tartus tekkinud, mõelnud eelkõige iseendale, mitte sellele, kuidas neid kriise kiiresti lahendada.
Ülikooli kliinikumi juhtimiskriisis on linnapeal nüüdseks jäänud tegelikult ainult üks variant kriis lõpetada – kliinikumi juhatuse esimees Priit Eelmäe tuleb tagasi kutsuda, nõukogus tuleb teha värsked vangerdused ning koos kliinikumi juhtide ja värskendatud nõukoguga leida kliinikumile uus juht. Uus juht koos uuenenud nõukoguga saab niimoodi puhtalt lehelt ellu viia praegused eesmärgid ning teha selleks vajalikud muudatused. See on ainus viis kriisile lõpuks punkt panna.
Priit Eelmäe kohta, kes oli siinkirjutaja õppejõud ülikoolis ja on tuttav ka korvpalliplatsilt, võin kinnitada, et ta on väga arukas ja mõistlik mees.
Küsimus on kliinikumi nõukogus, mida on juhtinud linnapea Urmas Klaas, ja selle strateegias, kaasatuses ja toonis, kuidas asju ajada. Seega vastutab kogu kriisi eest juba nõukogu ja selle esimees. Tehtud suhtlusvigu enam purki ei pane. Kas keegi taandub mõistlikult (juhatuse esimees) ja vahetub oluliselt ka nõukogu – kui Klaas ei ole võimeline olema selle esimees, siis kas ta saab enam olla ka linnapea? –, või suundume aastatepikkusesse tervishoiukriisi, kus ilmselge kannataja on patsient.
Kuna Urmas Klaas on poliitik, siis tundub, et kliinikumi kriisi kiire lahendus ei ole olnudki tema soov – soov on asja menetleda, moodustada erinevaid komisjone, töörühmi, teha koosolekuid, peaasi, et püsida pildil ja enda vigu mitte tunnistada.
Vead, mida kliinikumi nõukogu esimees Klaas on aga teinud, on avali näha juba nädalaid – vead nii strateegias kui ka tegudes. Vead ka sõnades ja suhtumises, kui linnapea nimetas kliinikute juhtide pöördumist liivakastimentaliteediks.
See aga ei ole linnapea Klaasil esimene kord tahta sellistest olukordadest kasu lõigata.
Vead, mida kliinikumi nõukogu esimees on aga teinud, on avali näha juba nädalaid – vead nii strateegias kui ka tegudes.
Võimukriis koalitsioonis oleva Keskerakonnaga oli omal moel küllalt sarnane, kus lõpptulemuse, kuhu jõuti pika aja jooksul, saanuks saavutada maksimaalselt kahe nädalaga. Klaas lihtsalt laskis Keskerakonnal ennast kuude kaupa närida, arvates tõenäoliselt, et see toob Reformierakonnale hilisemat kasu ning näitab Keskerakonda halvas valguses. Korraks näitaski, aga usun, et tänu värskenduskuurile ning seisaku lõpule teeb Keskerakond parema tulemuse juba järgmistel valimistel.
Või näiteks veel suurem kriis tselluloositehase ümber. Tegelikult oli algul tselluloositehase südamega vastane hoopis Isamaa liige Peeter Laurson, kes pea igal võimalusel juhtis volikogus teemale tähelepanu, aga keegi ei kuulanud teda.
Mida tegi linnapea Urmas Klaas? Ta oli vait, kuniks rahvas tänavale tuli. Alles siis valis linnapea poole ja avas suu, nagu valge ratsanik saabus meie õuele. Linnapea oli sunnitud valima rahva soovi, kuna see oli nii selge. Linnapea on poliitik, inimene, keda kuulatakse ja usutakse, aga kõigest sellest jäi siiski kibe maik suhu just ettevõtjatele mõeldes.
Kõik need näited on tõsised, aga poliitmängude viimine kliinikumi on Urmas Klaasi suurim möödalask. Reformierakonnal on viimane aeg hakata Klaasile järglast otsima, kedagi, kelle jutt on selge ja arusaadav, kedagi, kes ei keeruta ja peab sõna. Need Klaasi soolod on juba oluliselt kukutanud Tartu mainet.
