Tänavuseks aasta linnuks on ornitoloogid välja kuulutanud tülli. Eestis pesitseb neid linde kaks liiki, liivatüll ja väiketüll. Loodusfotograaf Remo Savisaar on roomanud selle inimpelgliku sulelise pesade juures haisvas poris ja liivasel mererannal.
Tüllid eelistavad jääda märkamatuks
3. jaanuar 2012, 15:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Esimene kokkupuude liivatülliga oli mul Kihnu saarel aastal 2005,» ütles Savisaar. «Linnu tundsin kohe ära, aga tema käitumine oli kummaline.»
Kui lind pani tähele, et inimene on teda märganud, jooksis ta eemale ja häälitses ärevalt. «Ühel hetkel hakkas ta enda järel maas tiiba lohistama,» ütles fotograaf. «Hiljem sain aru, et ta üritas mind oma pesa juurest eemale meelitada. Ta tegi murtud tiiva trikki, et ma prooviksin teda kinni püüda.»
Liivatüll ja väiketüll
Liivatüll on kuldnokast natukene väiksem ja väiketüll on omakorda liivatüllist väiksem, umbes leevikese mõõtu lind. Väiketüllil on kuldne rõngas silma ümber, liivatüllil ei ole. Väiketüll jookseb väga kiiresti, umbes sama kiiresti nagu nurmkana.
«Aasta lind 2012» projektijuhi Jaanus Aua sõnul on liivatüll ja väiketüll välimuselt väga sarnased, kuid eluviisilt erinevad: liivatüll on levinud rannikul, väiketüll elutseb aga peamiselt tehismaastikes.
«Mõlemaid pesitseb Eestis 1000–2000 paari ning nad on ka väikesearvulised läbirändajad,» lisas Aua. «Väiketülli arvukus püsib pärast suurt langust 1990. aastatel Eestis ja kogu Euroopas stabiilsena, kuid liivatülli arvukus on 50 aasta jooksul vähenenud neli korda ning vähenemine jätkub.»
Ehkki nad tegutsevad sageli inimeste läheduses, ei tunta neid liike projektijuhi hinnangul kuigi hästi ja nende elust teatakse üsna vähe.
«Tegemist on põnevate lindudega, kelle omapärane käitumine ja pesitsusbioloogia väärivad suuremat tähelepanu,» märkis Aua. «Seetõttu on tüllide aastal kavas koos linnuhuvilistega uurida ja tutvustada tüllide elu, elupaiku, pesitsusökoloogiat ja rännet.»
Mere ääres ja lauda taga
Remo Savisaar teab liivatüllide mereäärseid elupaiku, sisemaal pole ta neid näinud. Siiski ta ei välista, et läbirändel võivad liivatüllid peatuda näiteks Ilmatsalu kalatiikide juures, sest seal on palju mudaseid kohti.
Väiketülli kohtas fotograaf viimati Tartu lähedal ühe tööstusettevõtte kruusase pinnasega platsil.
«Kui ma teda vaatasin, märkasin ka teist lindu,» ütles Savisaar. «Hakkasin neid päevast päeva õhuti jälgima, et saada erinevaid pilte. Selliseid portreesid, kus lind lihtsalt passib, on lihtne teha, aga tahaks ju midagi huvitavamat, pilte tegevusest.»
Ta on väiketülli kohanud ka ühe vana lauda juures asfaltteel oma kodu lähedal. Seda peab Savisaar väga ootamatuks kohtumiseks, sest enamasti on kurvitsalised, kelle seltsi tüllid kuuluvad, seotud veekogudega. Selle lauda juures asus aga ka porine lomp, parajasti seal kohas, kuhu oli kuhjatud lehmasõnnikut.
«Ilus pilt nõuab ohvreid,» ütles fotograaf. «Pidin seal haisvas kohas roomama, aga mis teha, see käib ameti juurde. Kui tahad ikka linnule või loomale lähedale saada, tuleb roomata ja samal ajal osata lugeda pildistatava märke – ja kui ta satub ärevusse, tuleb talle anda aega harjumiseks.»
Töövõtete meisterlik valdamine, väga hea fototehnika ja õnnejumalanna soosing on lubanud Remo Savisaarel pildistada ka liivatüllide pulmamängu.
«Kui isane hakkab emast taga ajama, liigub emane eest ära ja seisatab,» kirjeldas fotograaf. «Isane ei söösta kohe ligi, vaid hakkab vaikselt lähenema. Ta tõstab jalgu, nagu marsiks pidulikult, ja ligineb emasele, kuni puudutab oma jalgadega vaikselt emase tagumikku.»
See veidi koomiline tegevus saab kiire lõpu. «Ühel hetkel hüppab isane emasele selga, kohendab ja sätib seal ennast ja siis käib kiire paaritus, mis kestab vaid umbes sekundi. Seejärel lendab isane minema, emane hakkab ennast rahulikult puhastama. Ta teeb seda viis kuni kümme minutit ja läheb siis sööma.»
Pesa maapinnal
Pesa teevad tüllid maapinnale. «Liivatülli pesa asub madalas süvendis, peamiselt liivarannas, harva ka rohumättas,» on kirjas raamatus «Põhjamaa linnud» (2005, Varrak). «Pesa võib olla vooderdatud rohukõrtega, sagedasti aga korralikult paika sätitud karpide ja kivikestega.»
Samas Carl-Fredrik Lundevalli ja MatsÅke Bergströmi raamatus on kirjas, et ka väiketüll oli varem peamiselt rannalind, kuid viimaste kümnendite jooksul on ta end kohandanud inimtegevusega ja hakanud pesitsema prügilates, kivimurdudes ja kruusakarjäärides.
Savisaare tähelepanekutel teevad nad pesa nii, et neil oleks juba kaugele näha, kui keegi pesale läheneb, näiteks rebane või kährik. Siis jõuab lind kiiresti eemale lennata, et hakata seal lähenejat peibutama.
Praegu veedavad tüllid oma päevi ja öid Aafrikas, mõned ehk ka lähemal. Nad naasevad märtsi lõpus ja aprillis, kui lumi on kohati veel maas. Ühel kevadel nägi Remo Savisaar Matsalus liivatülli, kes istus merejääl. «See on vaatepilt, mida tavaliselt ei näe,» lisas ta.
Eesti Ornitoloogiaühing valis aasta linnu juba 18. korda. Eelmine oli suitsupääsuke. Nüüd alanud aasta ja varasemate aasta lindudega saab tutvuda veebilehel www.eoy.ee/aastalind.