Fotograaf tutvustab maailmale Eesti loodust

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Remo Savisaar märkas Tõnissoni platsil istudes ringi sebivaid hall­vareseid ja tuvisid.

FOTO: Margus Ansu

Tartus 33 aastat tagasi sündinud Remo Savisaar vahetas nelja aasta eest elukohta. Tema praeguse kodu lähedal Vasulas voolab Amme jõgi, nii et ta ei pea looduses pildistamiseks kodunt ilmtingimata kaugele sõitma.

Varem on tema töiseid päevi sisustanud trükiste kujundamine ja veebidisain. Viimased seitse aastat on varasem tegevus loovutanud oma positsioone üha enam loodusfotograafiale. Ta on oma fotode eest saanud mitmesuguseid auhindu kodumaal – viimati saatis teda suur edu äsjasel Eesti Looduse fotovõistlusel – ja raja taga.

Savisaare pildipäevik blog.moment.ee tunnistati loomafotode kategoorias aastal 2006 maailma parimaks. Tema kuulsaim foto, millel on kitsed Marokos puu otsas, ilmus veebruaris 2009 ajakirjas National Geo­graphic. «Seda on kõige rohkem nähtud ja ka kõige rohkem tellitud,» ütles Remo Savisaar.

Äsja lahkunud aasta suurimaks saavutuseks on tema loomingulisel teel isikunäitus Eesti looduse fotodest Itaalias. See sai korraliku vastukaja kohalikus ajakirjanduses ja itaaliakeelses National Geographi­cus.
Kui Savisaar ei ole parajasti tundide kaupa passimas mõnda lindu või looma, siis suhtleb ta klientidega, kirjutab artikleid ja valmistab pilte trükiks ette.

Autoriraamatuid on ilmunud seni üks – «Loodus kutsub» (2008, Varrak). Mitmeid tema fotosid on näiteks raamatutes «Aasta linnud» (2010, Menu) ja «Meie inimesed» (2008, Pilgrim) ning mullu novembris ilmunud Põlvamaa esindusraamatus «Põlvamaa – rohelisem elu».

Sageli on Remo Savisaarelt küsitud, kui lähedalt sugulane on talle poliitik Edgar Savisaar. Ei ole sugulane, nagu pole sugulane ka kuulus aednik Sulev Savisaar. Küll aga kuulub Remo isa Jüri Savisaar oma ala tippu: ta on legendaarne hambatohter, kelle juurde läksid julgesti hambaid välja tõmbama ka kõige pelglikumad patsiendid.

Remo ise on aastase Pille ja kolmese Anna isa.

Tagasi üles