Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/01/12/7479123t1h5df4.jpg)
Maaülikooli loomakliiniku loomaarst Madis Leivits (34) paneb kõik kliinikusse tulevad külalised tööle ja kamandas ka intervjueerija merikotkast hoidma. See Pärnumaalt pärit suur lind oli esmaspäeval tema hoole all pliimürgistuse tõttu.
Leivits mitte ainult ei ravi pliimürgistusega loomi, vaid ta on viinud pliiga seotud probleemid avalikkuse ette, keskkonnapoliitika kujundajate ning ka jahimeeste sekka, sest saastunud keskkond ei ohusta vaid metsloomi, see mõjub ka saastajale endale ehk inimesele. Tema eestvedamisel on Eesti jahimehed lubanud, et loobuvad tulevikus pliid sisaldava laskemoona kasutamisest. Hiljuti pälvis ta mürkide uurimise ning loomade heaolu parandamise nimel tegutsemise eest Eestimaa looduse fondi (ELF) noore keskkonnakaitsja tiitli.
Madis Leivits, kuidas Pärnumaalt pärit merikotkas teie juurde jõudis?
Tal on küljes GPS-seade, mille panime pool aastat tagasi, kui lind esimest korda kliinikusse sattus. Arvutiekraanilt nägin, et alates 2. veebruarist oli temaga midagi täitsa valesti. Normaalne on see, et päeval on lind aktiivne ja öösel mitte nii aktiivne. Aga siis oli programmist näha, et lind oli viimastel päevadel pikalt maas ja väga paikne. Muidu küttis ta Kesk-Eestis ja Põhja-Lätis ilusti ringi.
Et ise olin Eestist ära, läks tuttav asja uurima ja leidiski eest kotka, kes ei tahtnud ära lennata. Keskkonnainspektsiooni abiga saime ta kliinikusse toodud. Siin määrasime tal veres suure pliisisalduse, lisaks on jalgadel vigastused. Kahjuks need ei räägi, mis täpselt juhtus, tõenäoliselt on ta kellegagi kakelnud. Praegu on territooriumi võtmise aeg ja eks nad ikka pusklevad omavahel.
Need vigastused jalgadel pole paranenud, sest tema immuunsüsteem ei suuda haavade saastumisega toime tulla. See on ka arusaadav, sest pliikogus veres oli niivõrd suur. Selliste aurude all oli ta kliinikus esialgu väga loid. Nüüd on ta mitu päeva süste saanud ja erksamaks muutunud.
Kuidas plii lindude verre satub?
Inimene kaevab plii selle heade omaduste tõttu maa seest välja ja kasutab paljude asjade tarbeks. Kuid plii on ka kantserogeenne ja neurotoksiline ning pärsib närvisüsteemi arengut, eriti lastel. Me tegelikult teame väga palju ja inimesed on väga palju ära teinud, et pliid keskkonnas vähendada. Näiteks on keelatud pliid sisaldavad autokütused, värvained, joodised elektroonikas ning ka «õnnetina» valamine.
Merikotkaste verre satub plii jahimeeste tõttu. Püssimees läheb metsa, võtab pliid sisaldava laskemoona kaasa ja laseb sellega looma maha. Pehme metallina läbib plii pehmeid kudesid ja väiksed pliitükid paiskuvad suurele alale laiali.
See osa loomast, mida kuul läbib, on enamasti kole ja verine. On tavapärane, et see tükk jäetakse kas metsa alla, visatakse koerale või keeratakse põdravorsti või -konservi sisse. Sellised väiksed tükikesed neelab ka inimene alla.
Kui on tegemist trofeeloomaga, siis võetakse kaasa vaid nahk ja liha jäetakse metsa loodusele anniks. Aga see on täis pliitükke, mille raipesööjad sisse söövad, sest metsas liha raisku ei lasta. Sellist saastunud liha süües jäävadki linnud ja loomad haigeks.
Kui suur kogus pliid on merikotkale ohtlik?
USAs tehti 1980. aastatel valgepea-merikotkastega katse, toona oli loomkatsete tegemine veel lihtsam. Valgepea-merikotkad on natuke väiksemad kui meie merikotkad. Katsealustele söödeti sisse pliihaavleid ning kui lind ära suri, võeti need maost välja ja kaaluti ära. Kaaluvahe oli 20 milligrammi ning see tähendab, et valgepea-merikotkale peaks olema surmav väike terake pliihaavlist.
Linnud võivad olla erineva tundlikkusega, aga nad on siiski palju tundlikumad igasuguste keemiliste elementide suhtes võrreldes imetajatega. Nende tervisehädad tekivad väiksemal kokkupuutel võrreldes ka inimestega. Linnud on väga head indikaatorid. Ega vanal ajal asjata kaevandustes kanaarilinde peetud: kui kanaarilind sussid püsti viskas, oli olukord nii ohtlikuks läinud, et inimesel oli aeg sealt lahkuda.
Mida pliimürgistusega merikotkad inimeste tervise kohta räägivad?
Mürgid, mis on bioakumuleeruvad (bioakumulatsioon on nähtus, kus organismi kogunevad toksilised ained suurema kiirusega, kui need ainevahetuse käigus organismist eritatakse – toim), kuhjuvad mööda toiduahelat üles ning jõuavad märkimisväärses koguses tippkiskjatesse, sealhulgas ka merikotkastesse.
Et plii on närvimürk, ei suuda linnud pliiaurude all lennates oma lihaseid kontrollida, seda võrreldakse purjus päi sõitmisega.
Et merikotkal on pikk eluiga, – ta elab kuni 40-aastaseks –, on ta ideaalne katuseliik, kes näitab ära keskkonna tervise. Kui keskkond on meie ümber mäda ja rikutud, mõjutab see ka inimese tervist. Ei saa olla head ühtset tervist, kui keskkond, milles elame, on saastunud. Aga inimene on paraku egoistlik liik, ta vaatab kõike oma mätta otsast, kuigi kotka tervis on oluline meie endi terviseohtude hindamiseks.
Metsloomade abistamise üks suurim väärtus ongi see, et saad ülevaate probleemidest ja võimaluse uurida nende algpõhjusi. Kui suudame kindlaks teha, miks loomad satuvad hätta, ning kui suudaksime ka paar käiku edasi mõelda ja küsida endalt, kuidas inimtegevus mõjutab metsloomi, saaksime mõelda ka sellele, mida ja kuidas meie elus paremaks teha nii kotkastele kui ka inimestele.
Kui palju Eestis on merikotkaid?
Merikotkaid loetakse pesade järgi ja hinnanguliselt on Eestis neid 330–350 paari. 1970. aastatel oli väga kehv aeg, just kloororgaaniliste pestitsiidide, ennekõike DDT tõttu. Tol ajal oli Eestis mõni üksik paar. Merikotkastel avaldus DDT mõju nii, et nende munade koored olid imeõhukesed, munad lihtsalt purunesid, tibusid ei sündinud peale. Need pestitsiidid on nüüd keelatud ja kokkupuude on palju väiksem, ka lindude hulk on suurenemas. Siiski pole arvukus see, mis ta kunagi oli. Praegu on merikotkas Eestis veel ohustatud liik. Arvukus peaks suurenema 450–500 paari peale, sest kui midagi peaks jälle juhtuma, siis kannataks liik selle välja.
Mis ohustab merikotkaid Eestis praegu kõige rohkem?
Suur probleem on praegu pliimürgistus. Väga palju linde jõuab meie juurde liiga hilja ehk surnuna. Lahangul võtame nende maksast proovi, 52 protsendil on surma põhjus pliimürgistus.
Tegelikult on saastumine suurem ja plii tõttu on neid ohvreid rohkem. On mitmeid juhtumeid, kus pliitase linnu veres on väga kõrge, aga näiliselt on ta elu kaotanud õnnetuse pärast, näiteks saanud löögi rongilt, tuuliku labalt või autolt. Kuid siingi on seos pliiga: et plii on närvimürk, ei suuda linnud pliiaurude all lennates oma lihaseid kontrollida ehk seda võrreldakse purjuspäi sõitmisega. Mürgistuse korral hakkavad linnud riskantsemalt käituma või nälgivad surnuks. On juhtumeid, kus nad on end head ja paremat täis söönud, aga kuna nad ei suuda oma lihaste tööd kontrollida, jääb toit seedetrakti ja hakkab seal roiskuma. Samal ajal, kui toit nende sees roiskub, linnud nälgivad.
Kas sellele probleemile on üldse lahendust?
Plii on jõudnud loomade toidulauale selgelt inimtegevuse kaudu. Kõige nõmedam on see, et olemas on väga lihtne lahendus: vaskkuulid ja teised metallid haavlipüssidele. Vaskkuul on täpselt sama kvaliteediga ja täpselt sama surmav, aga kallim. Odavaim pliikuul maksab 1,5 eurot, aga vaskkuul 3,5 eurot. Kvaliteetse pliimoona puhul hinnavahet pole.
Pliimoona kasutamise korral on aga raisku mineva liha osakaal palju suurem. Vaskkuuli võtad lihtsalt välja, sest see jääb ühte tükki, vask on palju tugevam metall. Kuid pliimoona kasutades on näiteks põdral saastunud kümmekond kilo ilusat liha. Kümme sentimeetrit ümber kuulikanali peaks ära lõikama, sest see on saastunud. Kui panna sellele lihale kilohind juurde, siis tegelikult on pliimoona õigesti kasutamine väga kallis lõbu.
Linnud on väga head indikaatorid. Ega vanal ajal asjata kaevandustes kanaarilinde peetud: kui kanaarilind sussid püsti viskas, oli olukord nii ohtlikuks läinud, et inimesel oli aeg sealt lahkuda.
Pliiga saastunud liha tuleks käidelda samamoodi nagu autoakut. Kui viin autoaku metsa alla, siis saan trahvi ja olen väga halb inimene. Kui jahimees jätab pliid täis lihatüki metsa, on see juriidiliselt okei. Kui pliiga saastunud liha käideldaks õigesti, ohtliku jäätmena, oleks see hoopis kulukam. Kõige suurem faktor looma mahakukkumises on ikkagi jahimees, ja see, kui täpne kütt ta on. Heal laskjal peaks olema iga lask vintraudsest tabav, kehvemal kulub ehk kaks lasku. Ja see ei sõltu mitte kuidagi moonast.
/nginx/o/2020/02/11/12935618t1hcc85.jpg)
Nüüd lähevad Eesti jahimehed teie eestvedamisel pliimoonalt üle vaskmoonale.
Jah, aga üleminekuperiood on kümme aastat ja see on naljanumber. Pigem oodatakse mingeid regulatsioone Euroopa Liidult. Euroopa keemiaagentuur on selle teema läbi analüüsinud ja järeldused on täpselt samad: ei ole ühtegi põhjust, miks ei peaks selle halva praktika kohe lõpetama. Aga kui on midagi vaja muuta, siis tulevad ikka emotsioonid mängu ja lõpuks asi venib.
Kas merikotkad on teie lemmikud?
Pole nad lemmikloomad ega päris lemmikud metsloomad. Kui hakata meelepärasemaid valima, siis oma elulaadi ja iseloomu poolest on huvitavamad ehk kanakullid ja kaljukotkad. Nad on särtsakama iseloomuga. Aga et merikotkas on raipesööja ja neid on palju rohkem kui kaljukotkaid, satub ta tihedamini hätta.
Kui päris aus olla, siis mulle ei meeldi üldse neid siin puuris vaadata ja seda ma ei tee kah. Kokku puutun nendega vaid sel juhul, kui on tarvis midagi teha. Muidu püüame neile anda võimalikult palju rahu. Nad on ikkagi metsloomad ning kui jätta puuriuks lahti ja nende tervis lubab, siis nad siit ka minema jalutaksid või lendaksid. Sedagi juhtub, eriti tudengitega töötamisel, aga päris plehku nad siit ikka panna ei saa.
Aga ei saa salata, et merikotkas avaldab muljet. Tema tiivasirutus on üle kahe meetri ning sinna alla mahuvad kõik väiksed mutukad ja ka inimene. Merikotkas on haruldane ja uhke lind. Kui töötaksin planktoniga ja tahaksin seda visualiseerida või seda inimestele tutvustada, siis oleks see palju raskem võrreldes võimsa ja majesteetliku kotkaga.
Mitte looduskaitsja, vaid tõpratohter
/nginx/o/2020/02/11/12935617t1h558c.jpg)
Merikotkaste ravimine pole lihtne. Et Madis Leivits paneb kliinikus kõik külalised tööle, tuli ka tema intervjueerijal kindad kätte ja prillid ette panna ning loomaarsti assisteerida.
Kõigepealt näitas Leivits ette, kuidas viiekilost ning kahemeetrise tiivaulatusega kotkast kinni hoida nii, et patsiendil oleks mugav ja loomaarstil ohutu. Siis süstis ta kotkale antibiootikume, pliid siduvat ainet ja vedelikku. Lisaks sai koos tehtud ka parasiiditõrje. Merikotka hoidmine polnud üldse lihtne ja kerge.
Üks arm
Leivits sõnas, et tegelikult ei ole metsloomad üldse ohtlikud, kui neid austada ja õigesti kohelda. «Mul on ainult üks väike arm, mille sain karult. Ja see oleks ka olemata, kui töökaaslane poleks karu haavale piiritust peale valanud,» rääkis ta.
Nüüd on siililegi selge, et metsloomadega tegelemine nõuab julgust ja aega ning neile oma aja pühendamine tõigi Leivitsale aasta noore loomakaitsja tiitli.
Eestimaa looduse fondi selgituse kohaselt on iga päev vigastatud metsloomade abistamisega tegelev Madis Leivits teinud tänuväärset tööd metsloomadele ohtlike keskkonnamürkide uurimise ja selle problemaatika tõstatamisega ühiskonnas.
«Madis Leivits on andnud silmapaistva panuse kaitsealuste metsloomade ravimisse ning plii ja teiste keskkonnamürkide uurimisse. Näiteks jahimoonaga keskkonda sattuv plii ohustab tõsiselt nii loomi, keskkonda kui ka meid endid,» ütles auhinna üle andnud ELFi juhatuse esimees Tarmo Tüür. «Loodetavasti loobutakse tema kogutud andmete ja tehtud teavitustöö tulemusel peagi pliid sisaldavast jahimoonast.»
Õppejõud ja juhendaja
Lisaks metsloomade heaolu eest seismisele ja arstitööle on Leivits maaülikoolis metsloomade meditsiini ja tervise valdkonnas õppejõud, juhendab tudengite lõputöid, teeb teadusuuringuid, kirjutab rahastuse leidmiseks projekte. Ta võtab tihti sõna ka koolitundides, konverentsidel, ajalehtedes, tele- ja raadiosaadetes ning teeb liikide kaitsel koostööd mitmete organisatsioonide, teadlaste ja ekspertidega.
«Ma ei pea ennast looduskaitsjaks, pigem rahvakeeli tõpratohtriks. Väga lai meditsiiniline taust on õpetanud, kuidas organism toimib. Samamoodi toimib ka loodus ja elukeskkond meie ümber,» sõnas Leivits. «Meie tervis ja heaolu sõltub loodusest ning võimest elada koos ilma seda kahjustamata.»