:format(webp)/nginx/o/2020/02/10/12933617t1hccf1.jpg)
Nii nagu hiljuti paljudele teistele, tuli ka mulle meelde muistne hiina needus huvitavatest aegadest. Mõtted läksid lappama ja muu hulgas meenus ka üks Ivan Groznõid iseloomustanud bojaar («see tsaar on Venemaale hullem needus kui katk ja tatarlane kokku»), kes küll varsti pärast seda neljaks käristati, kuid ju oli ta valmis sellega riskima.
Meile meie igapäevast leiba andev tänapäev on küll palju pehmem ja meie valikud sedavõrd lihtsamad, kuid tegema me neid paratamatult peame. Parandage mind, kui eksin, aga minu arusaamise järgi kuulub tänapäeva tsiviliseeritud ühiskonda ka mõistlik annus konfutsianismi ja sellega seotult parajal määral lugupidamist ning järjepidevust − nähtusi, mis meie moodsatel aegadel just kuigi populaarsed pole. Tõepoolest, meie praegusele pigem legistlikule ajavaimule vastavalt on teenekas kogemustega inimene pigem probleem kui austuse objekt.
Qini-aegses Hiinas lahendati selliste isikutega seotud mured nende vöökohast pooleks raiumisega, aga meil siin toimub kõik muidugi modernselt ja humaanselt – inimene jäetakse füüsiliselt terveks ning katki lõigatakse ta ainult moraalselt ning administratiivsete või juriidiliste abivahenditega.
Samuti ei lööda meil kedagi ilma nekroloogita kasti (parafraas peakonstruktor Koroljovi «lemmikväljendist» nõukogude võimu meetodite kirjeldamisel), vaid saadetakse lühikese kaaskõne saatel lihtsalt minema. Meie moodsad legistid ratsutavad progressi ja edumeelsuse simulaakrumil, mis küll suures osas toitub alternatiivsetest «faktidest», aga see pole ju nii oluline. Ei hoolita eriti ka sellest, et nii Shang Yang, Han Fei kui ka paljud teised meie legistide vaimsed isad lõpetasid omaenese doktriini ohvritena. Sest õilis võitlus hea ja uue ilma eest peab käima täistuuridel! O tempora o mores! Aga minul hakkab vahetevahel küll veidi hirmus.
Ka Tartu ülikooli kliinikumi niinimetatud keskastmejuhtide ära nullimine oleks ajavaimuga muidugi ilusti kooskõlas.
Ka Tartu ülikooli kliinikumi niinimetatud keskastmejuhtide ära nullimine oleks ajavaimuga muidugi ilusti kooskõlas.
Muuseas, need inimesed on väga oluline osa Eesti kliinilise teaduse ajupotentsiaalist, nende hulgas on Tartu ülikooli professorid ja dotsendid ning paralleelmaailmas (st teistsuguse skoobiga ajaleheartiklites ja muudes meediailmutistes) nimetatakse neid ka moodsalt tipparstideks.
Keegi meie heade mõtete linnas võiks siiski mõista, et selle, mille Tartu hoolimatult maha viskab, korjab Tallinn rõõmuga üles – ühel heal päeval on seal kogu arstiteaduskond ja mõni päev hiljem läheb ka ülejäänud ülikool järele. (Oleme ikka mõistlikud reaalpoliitikud ja jätame liivakastimentaliteedi!)
Kui siis Tartus veel mõni laulupidu peaks toimuma, kujuneb kõige hingelähedasemaks žanriks kahtlemata lamentatsioon ehk nutulaul. Sest kõigil, kes me seal oleme, linnapea teiste hulgas, on siis põhjust väga doloroso ette kanda «OH, MA WAENE TARDO LIIN!».
Aga erinevalt 1704. aastast pole vaja ei Peetrit, Šeremetjevit ega Vene kahureid – 2020. aastal paneb Tartu end ise põlema.
* ld mälu needmine