Tartu rahu juubeldamise varjus saabus Tartusse ka töörahu. Linna juhtimine läheb siitmaalt edasi õiges rütmis ja vaimus. Ei teinud ju linnavalitsuse töövõimele miskit head oktoobrikuust kestnud Keskerakonna poliitkaklus, mis meie õue peale ehk raeplatsile toodi. Sellest nädalast juhib linna uus, reformierakondlaste ja sotsiaaldemokraatide võimuliit.

Ei, sotsiaaldemokraadid ei ole oma väärtusi ja sihte minetanud, nagu mitte kuigi heatahtlikud oponendid on juba rutanud kuulutama. Heade mõtete linna tark juhtimine on küll meie ühine eesmärk, ent kui uues lepingus ei kajastuks meiegi väärtused, siis sellisesse koalitsiooni me ei läheks.

Kõneluste käigus võtsime üksipulgi läbi iga viimase kui lepingupunkti, vaidlesime, kus vaja ja ehk ülearugi. On ju meie ja partnerite ühisosa silmanähtav ning päris mitmed olulised põhimõtted, mis omaks on võetud, pärinevad sotside eelmistest linnavalitsemise aegadest. Olgu näiteks või kompaktse linnasüdame ja lühikeste teede kontseptsioon või kaasava eelarve ja üldse kaasava linnajuhtimise suund, rääkimata juba sellest, et sotsid tõid omal ajal lahenduse lasteaiakohtade pikalt vindunud probleemile.

Peatuksin mõnel valdkonnal, mis sotside meelest vajavad – ja ka pälvivad – erilist hoolt. Kõigepealt põliselt omast küsimusteringist, mille võiks ehk kokku võtta märksõnadega murelapsed ja murevanad.

Viimasel ajal on lasteaedade kohatasu pidevalt tõusnud ja sööb suure augu lastega perede rahakotti. Tulevaks, 2021. aastaks saab lasteaiakoha maksumus külmutatud. See on esialgne lahendus, mis ometigi jätab linnakassa ilma rohkem kui poolest miljonist eurost. Täpsem analüüs peaks kätte näitama kokkuhoiukohad. Tahame me ju ka seda, et meie lasteaedades töötaksid väärt õpetajad ja tugispetsialistid, kellele annab maksta motiveerivat töötasu. Eesmärk on hoida Tartu kooliõpetajate palgataset keskmise Eesti õpetaja omast kõrgemal ja tõsta lasteaedade ja -hoidude töötajate töötasusid samas tempos, nagu tõusevad kooliõpetajate palgad. Ka huvikoolide õpetajate töötasu tuleb järele aidata üldkooli miinimumpalgani.

Tänapäeva lapsed vajavad aina rohkem tugispetsialistide abi. Seda ei jagu ei koolis, ei lasteaias. Eksperte kaasates tahame praegust seisu lähemalt uurida ja välja töötada mudeli, mis vastaks lasteasutuste tegelikele vajadustele – nii et tugiteenuseid piisaks kõigile.

Tõdemus «Minu kodu on minu kindlus» kehtib ehk täiel määral just eakate inimeste puhul. Et nad saaksid võimalikult kaua omas kodus elada ja seal jõudumööda toimetada – ning nende lähedased pääseksid kodunt välja –, on vaja suurendada kõiksuguste koduteenuste mahtu. Sellest pole aga suurt kasu, kui teenuste eest maksmiseks ei jätku raha. Sestap tahame Tartus pakutavate sotsiaalteenuste rahastusmudelid ja nende jätkusuutlikkuse nagu kord ja kohus üle vaadata.

Paljud puudega inimesed vajaksid neile eriomaseid elutingimusi. Linn paneb oma õla alla kodude kohandamisele, kukkumise ennetuse programmile, vaimse tervise abi kättesaadavusele. Jah, täisjõus inimesele võib ju tunduda, et tühiasi, ent mõnele teisele saab sest pisiasjast endaga toimetulemise või ka – elu ja surma küsimus. Ja ükski elu ei kaalu üles teist elu.

Linnal on kavas – ka koostöös erasektoriga – luua juurde hooldekodukohti, et Tartu eakas saaks vähemalt kodulinnagi jääda, kui enam kodus hakkama ei saa.

Eks eakad ise oska kõige paremini öelda, mida nad eeskätt vajavad, seepärast arutame koos eakate ühendustega vajadused ja võimalused läbi ning koostame linna tarvis nn väärikalt vananemise strateegia.

Liiklemisteemalegi läheneksin eeskätt oma nurga alt. Kavas on täpselt kaardistada, kuidas pääsevad inimesed kooli, huvikooli, spordirajatisse, kortermajja, mistahes üldkasutatavasse ruumi – kõik, sealhulgas liikumisvaegusega inimesed. Takistused tahame lähiaastatel kõrvaldada, teha juurdepääsud selliseks, et igaüks saaks liikuma ja omi asju ajama. Ratastooliinimeste ja lapsevankriga reisijate kannatusterajast rongijaamas olen siinsamas leheveergudel ka ise kirjutanud, lõpuks ometi saab see pika habemega lugu lahenduse ehk korraliku ligipääsu teisele perroonile.

Niisiis olid liikuvusküsimused linnaplaneerimise teemablokis kõne all väga avaralt. Aktiivse ja atraktiivse linnaruumi loomiseks tuleb vähendada autode parkimist südalinna tänavatel, mistarvis vajame uusi parkimismaju ja parkimisalasid linna tagamaal. Kergliikluse jätkamiseks ehitame valmis Riia–Vaksali kergliiklussõlme, mis seob kesklinna kliinikumi ja ülikooli Maarjamõisa linnakuga. Rattaringluse väärt kogemust tahame jagada naabervaldadega, tehes samas nendega koostööd ühissõidukite marsruutide ja piletisüsteemide ühildamiseks. Ja kirss tordil – võimalust arendada Tartus rööbastransporti võtame tõesti uurida.

Kui me enamikus linnaelu küsimustest pigemini laiendasime juba lepingus olevaid punkte ja lisasime oma väärtuspõhiseid rõhuasetusi, siis keskkonnatemaatika tõime päris uutmoodi sisse. Igamehel, tundub praegu, on siin oma ja ainuõige arvamus, nõnda et emotsioonid on taevani tõusnud.

Just Tartul – tark toetusvägi ju ülikoolidest võtta – on head võimalused pidada rahulikku ja kaalutletud arutelu mistahes ülesköetud teemal, olgu see elurikkus, kliimamuutused, jäätmemajandus, õiglane üleminek puhtamatele tehnoloogiatele. Sotsiaaldemokraadid on seniajanigi neid küsimusi volikogus pildil hoidnud.

Nüüd tahame rohkem tähelepanu pöörata liigirikkuse kaitsele ehk poollooduslike koosluste kasutamisele linnahaljastuses. Märgilise tähendusega rohealad – dendropark, Emajõe suurpark – on esmased, kuid mitte vähem ei ole tähtis ka näiteks ringmajanduse või keskkonnahariduse teemad.

Sotsiaaldemokraadid annavad endale aru, et kõike, kohe ja korraga ei saa. Seda enam, et uus võimuliit vormib veel ainult ühe aastaeelarve, siis tulevad juba järgmised valimised. Ometi on nüüd tänu meile paksude värvidega pildile joonistatud lasteaiatasude külmutamine ja omastehoolduse parem kättesaadavus, inimmõõtmeline linnaruum ja kultuurikeskus selle südames ning keskkonnateemad, saati väga jõuliselt – nii volikogu uue komisjonina kui iga muu teema puhul, mida kaalutakse läbi keskkonnamõju prisma.