Tädi Maali lillemure

Eva Alekand Foto: Margus Ansu

Tädi Maali sünniaasta on 1945, pension 351 eurot. Hakkama peab saama. Mõni aasta tagasi ilmus Postimehes artikkel, et linnavalitsus eraldas Tartu pensionäridele maalapi (väikese tasu eest) koduaia-, põllu- ja metsalillede müügiks.

Selleks, et oleks väike lisateenistus ja tore tegevus aianduses, ka sotsiaalne suhtlus. Seda mäletab ka Tartu ettevõtluse osakond. Tartu turg valmistas pingid, koht kaubamaja kõrval igati hea. Kohapileti saab osta eemalt, avaturu kassast. On päevapileti ja kuupileti võimalus. Üks pink loetakse kaheks kohaks. Algselt maksis koht 25 eurot, aga tasu muudkui tõuseb. Mullu suvel maksis koht juba 65 eurot, terve pink 130.

Ammugi pole need kohad enam koduaialilledele. Tulnud on müüjad Hollandi, Läti, Poola ja Aafrika lilledega. Kõik need lilled on müügis poodideski. Koduaialilledele on see koht ainumas.

Käisin veebruarikuu piletit ostmas, kassaproua teatas ehmatava uudise, et uus noor turujuhtkond tõstab märtsist kuutasu 90 eurole. (Hinnakirjas kolm eurot päeva eest – toim.) Olin jahmunud, nagu oleks vaip tõmmatud jalge alt. On tehtud kulutusi. Kasvuhoone, kaared, kiled, loorid, turvas – meie kliimas ei saa teisiti. Kassapidaja soovitas helistada pearaamatupidajale, pidavat olema soodsama pikaajalise lepingu võimalus.

Kui päevapiletiga oleks võimalik alati saada vaba kohta, no kes oleks see loll, kes ostaks seda oma lõbuks aasta ringi.

Helistasin, sain võhiklikult ülbe kurjahäälse soovituse, et ostku ma päevapilet. Tule taevas appi! (tsiteerides Ansipit.) Kui päevapiletiga oleks võimalik alati saada vaba kohta, no kes oleks see loll, kes ostaks seda oma lõbuks aasta ringi. Ei ole, ei emadepäeval, ei koolide-lasteaedade lõpupäevadel, kooli alguspäevadel. Sellel ajal peame teenima aastaringse kohatasu turule ja natuke kasumit endale. Sellel ajal on kõik kohad pilgeni täis. Kuna tarkpead-kavalpead teavad seda isegi, oleme sundseisus: maksa või kao oma koduaialilledega kus kurat. Ülbe teismeline ütleks, et pane ennast põlema.

Importlillede müüja kasum on 100–300 protsenti. Tundub, et tahetakse teha ruumi suurele ärile. Samas, Läti riik kaitseb oma ettevõtjaid madalamal kui rohujuuretasand. Sigulda lillelaadale on lubatud ainult lätlaste kaup, samuti Riia käsitöölaadale.

Vägisi tekib küsimus: mis küll on see magus mesi, mis meeldib turu juhtkonnale, või ehk ei meeldi koduaialilled või vaene pensionär? Tasu tõuseb kõrgemale kui lagi, aga lage ei olegi. On pilved, tormituul, vihm. Ja veel koormakatted ja kolearhitektuur. Turistid pildistavad.

Kui Signe Kivi töötas Tartus, kirjutas Postimehes artikli meist kui väljasurevast liigist. Soovitas linnavalitsusel võtta meid lausa kaitse alla. Samuti ostis tihti just koduaialilli. Ta lootis, et linn ehitab kaitseks katused, tegelikult võetakse ainult katuseraha.

Ei oska arvata, kelle kuri käsi meile kaikaid kodaraisse loobib, kellel oleme pinnuks silmas.