iDeal kampaania

Tanel Tein: ideetuses hääbuv väikelinn

Tanel Tein

FOTO: Margus Ansu

Tartu linnavõimul pole linna arenguks suuremat plaani, ideetuse tagajärg on elanike kaotus naabervaldadele ja Tallinnale. Lühidalt öeldes kasvupotentsiaali mahamängmine.

Valimisliit Tartu Eest lõpetas aasta alguses koostöö Reformierakonnaga linnavolikogus. See otsus ei tulnud raskelt. Viimane kohtumine linnapeaga, sellele järgnenud lubadustest taganemine, hilisem hämamine ning vassimine sunnib meid varasemast teravamalt avama ja tõstatama Tartule olulisi murekohti.

Rahvaarvu pidev vähenemine, linna nõrk majanduspotentsiaal ja Tartu konkurentsivõime kahanemine on teemad, millest siin linnas avalikult ja kõva häälega sageli ei räägita. Küsima peaks: miks? Lahendused neile probleemidele on ju tegelikult olemas.

Tartu ei suuda kasvada, kuid meie valimisliidu eesmärk on muuta Tartu atraktiivsemaks, energilisemaks ja tuntumaks. Kohaks, kus pidevalt toimub midagi, kus majandus kasvab, tuleb juurde uusi linlasi ning lisandub süsteemselt töökohti, sest majanduskeskkond võimaldab seda. Eesmärk peab olema linn, mis on ideaalne nüüdisaegsele noorele perele oma elu alustamiseks.

Tuntud jutt, eks? Aga mingil põhjusel oleme 20 aastat seisnud rahvaarvult paigal ega suuda muutuda tõeliseks Lõuna-Eesti tõmbekeskuseks. Sest reformierakondlikul linnavalitsusel pole plaani ega visiooni. Võrreldes Tallinnaga, mis on kahtlusteta terve Eesti tõmbekeskus, on Tartu väikelinn, me hääbume vaikselt ning kaotame kiiresti positsiooni Eesti konkurentsiturul.

Tallinn on viimase 17 aastaga jõudsalt kasvanud. Tänavu 1. jaanuari oli 443 932 elanikku, aastal 2003. aastal oli 377 890. Ehk + 66 042. Aga Tartu, olles küll neli korda väiksem, on sama ajaga suutnud kaotada tuhandeid elanikke (2003. aastal 100 482 elanikku, praeguseks on 95 369, sedagi pärast 2600 asukaga Tähtvere valla allaneelamist). Tallinna tuleb igal aastal juurde viis tuhat uut inimest, ka Pärnu sai viimasel aastal rahvaarvu poolest suuna üles (pluss 232 inimest, kokku 50 643 elanikku).

Linnakodanikud on linna peamised tuluallikad. Ettevõtluses tuleb stabiilseks kasvuks pidevalt investeerida, aga selleks peab olema kasvav omakapital, linna mõistes linnakodanikud. Tartul ei teki juurde uusi linnakodanikke (maksumaksjaid), seega tulevikku vaadates ei ole me võimelised linnana jõudsalt arenema. Ehk Tartu puhul ei saa paraku rääkida mittemingisugusest tõmbekeskusest, kuigi potentsiaalilt peaksime suutma kasvada tempoga 500–1000 inimest aastas.

Üks suuremaid allikaid linnakodanike saamiseks on ülikool(id) – uued tudengid igal aastal. Ülikoolid on Tartu suurimad kinnisvaraarendajad ja haldajad – nii areneb linna taristu.

Tartu ülikooli astub igal aastal õppima u 4000 inimest. Igal aastal lõpetab u 2600 kõrgharitud inimest, kuid 70 protsenti neist ei jää Tartusse, vaid siirdub elama mujale, sest siin pole väljavaateid ega häid töökohti, et turvaliselt juuri ajada. Head töökohad on kontsentreerunud kitsasse sektorisse (IT, meditsiin, teadus). Nii on Tartus karjäärivõimalus vähestel lõpetajatel ning sedagi limiteeritud elualadel.

Seda muuta võiks olla linnapea ja ülikooli rektori ühine missioon. Ülikooli ja linna juhtidel on võim ja võimalus seda muuta – kõik olulised linnaelu aspektid on nende kontrolli all. Ka peamised tööandjad, sealhulgas Tartu ülikooli kliinikum, mille juhtorganites osalevad nii linna kui ka ülikooli juhid. Aga ideed, kuidas värskete vilistlaste lahkumist pidurdada, ei paista.

Võimalikult heast elukeskkonnast linnakodanikele on olulisem arendada koerte varjupaiga küsimusi ja tagada sinna parimad juurdepääsuteed.

Vastus küsimusel, miks Tartusse elanikke ei lisandu, on tugevasti asjaolus, et me ei oska oma linna võimalikele uutele tartlastele müüa. See on aga eriti imelik, arvestades võidukaid auhindu selle eest, et «Tartu on maailmas üks parimaid kohti, kus elada». Kuidas muidu siis selgitada kaotust ümberkaudsetele valdadelegi, mis aina kasvavad ning koguvad uusi elanikke, seega maksumaksjaid.

Nüüd on linnavõim osaliselt vahetumas, kuid esimesed tõlgendused Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna tekkivast liidust on olnud enam kui kummalised. Esmalt vaadati üle «pehmed teemad», kõlas ajakirjanduses ülevaade läbirääkimistest. Pehmeks teemaks nimetati linnaplaneerimist, mis tegelikult peaks olema Tartu üks olulisimaid teemasid üldse.

Tartu elamumaa väärindamine ja selle oskuslik realiseerimine piirkondade kaupa on linnavõimu poolt kahjuks olematu. Elamumaa väärindamiseks peaks linnavalitsusel olema selge ja pikaajaline plaan, Tartu linnajuhtidel seda aga ei ole.

Miks muidu suunab linnavalitsus inimesi valdadesse elama? Tsiteeriks siinkohal Tartu abilinnapead Reno Laidret ühest Postimehe loost pealkirjaga «Kurss muutus ning spaa ja jäähalli rajamisest Raadi vanale sõjalennuväljale pole enam juttugi» (TPM, 18.10.2019), kus arutleti elamumaade küsimuse üle Raadil: «Elamumaa elamumaaks, seal kõrval areneb selles osas jõuliselt Tartu vald.» Mees, mis linnas sa elad ja kelle heaks töötad? Seda lugu lugedes saabki hästi aru, miks me oleme hääbuv provintsistuv väikelinn.

Kasv võiks saada alguse just Raadilt. Aga ka Raadi asjus oleme kahjuks kaldumas tavapärasesse seisakusse ja mugavusalasse.

Valimisliidu Tartu Eest eestvedamisel tehtud ettepanek moodustada Raadi jaoks sõltumatu töörühm, kes aitaks kokku panna parimad ideed ja visiooni Raadi arengust, lendas prügikasti. Linnavalitsuse sõnum oli: kui erasektor ja seltsingud soovivad ise kokku panna Raadi arengu töörühma, siis palun, ühiselt linnaga aga ei.

Sama jutt tuleb linnavalitsusest linnahalli Arena Tartu kohta: linn ei pea tegema äriplaani eraettevõtjale. Just selline initsiatiivitu suhtumine ei aita Tartul edeneda, veel hullem, pidurdab Tartu arengut – kui on vähegi suurem ja ambitsioonikam projekt, siis ärgem võtkem vastutust, las erasektor tegutseb.

Kus on linnarahva kaasatus ja linna enda huvi? Kas Reformierakonna juhitav linnavalitsus on pea 20 aastaga ise selle ülesandega hakkama saanud? Ei ole. Otsus Raadi töörühma mitte moodustada on selle iseloomulik näide.

Rahvaarvu pidev vähenemine, linna nõrk majanduspotentsiaal ja Tartu konkurentsivõime kahanemine on teemad, millest siin linnas avalikult ja kõva häälega sageli ei räägita.

Lisaks linnavalitsuse läbikukkumine sõjaväe kolimisel Raadilt ära ja koerte varjupaiga võimalik jäämine Tartu kõige perspektiivsemale uuele elamualale kesklinna lähedal. Võimalikult heast elukeskkonnast linnakodanikele on olulisem arendada koerte varjupaiga küsimusi ja tagada sinna parimad juurdepääsuteed. Inimlikult arusaadav, visioonilt kahjuks mitte. Ülevaatlik 3D sõjaväebaasist ja koerte varjupaigast pole vist päris see, mis uusi linlasi meelitab.

Teine suund, mis on samuti täiesti unustatud või maha magatud, on eluhoonete ehitus Emajõe äärde. Emajõe eest on tartlased kõik valmis dzotile viskuma. Aga kui jõgi on tartlastele nii armas, siis miks ei võiks tartlased selle kaldal elada? Viimase paarikümne aasta jooksul on kümne kilomeetri pikkusel jõelõigul – vahemaal, kus Emajõgi läbib Tartut – tulnud juurde kõigest paarkümmend uut elumaja.

Kokku võttes tundub, et meil, tartlastel, puudub ambitsioon, oskus ja tahe lahendada Tartu ühed olulisimad probleemid: kahanev linnakodanike arv, Tartu konkurentsivõime langus ja linna uue majandusmootori leidmine.

Hetke poliitilisi muutusi linnavõimus arvesse võttes oleks väga tähtis lauale tõsta just need tõsised teemad, mitte arutada selle üle, kustkaudu buss peaks käima.

Tagasi üles