iDeal kampaania

Hea süda on kinkinud vaprale naisele 100 aastat

Annelinnas elav saja-aastane Mindora-Meranda Arviste: "Mina ütlen, et kõige tähtsam on aus olla ja tähele panna vanemas eas, millist rohtu vaja võtta."

FOTO: Kristjan Teedema

Mindora-Meranda Arviste tuleb uksele sammude sahinal vastu, seljas valge pitspluus, heleroosa jakk ja rinnas pross.

«Suur aitäh rooside eest! Aga ärge mulle palju aastaid küll soovige. Pole vaja neid nii palju. Tulge edasi,» sädistab ta. Ise otsib juba kristallvaasi, käib köögist veekraani juurest läbi ja on elutoas koos lilledega tagasi.

«Istuge siia või kuidas teile meeldib?» küsib ta.

Täna saja-aastaseks saanud Mindora-Meranda Arviste elab üksipäini Annelinna korteris, kus kõik läigib ja särab.

Mindora-Meranda Arviste sündis 7. veebruaril 1920. aastal Valgas. Vanemad soovisid talle nimeks panna Meranda, aga vene õigeusu preester oli ristimisel öelnud, et tüdrukul peab olema kaks nime. Nii tekkis Meranda ette veel Mindora.

Pulmad olid reedel, pühapäeval algas sõda ja esmaspäeval Nikolai arreteeriti.

«Aga mind on eluaeg Tutiks hüütud,» ütleb Mindora-Meranda ja räägib loo lapsepõlvest, kus nende naabermaja teisel korrusel elas üks vanapoiss, kes pani kommi nööri otsa ja hüüdis: Maasiku-Tuti, tule kommi järgi. Mindora-Meranda neiupõlvenimi oli Maasik.

Kui see tüdruk neiuks sirgus, abiellus ta oma suure armastuse Nikolaiga 1941. aasta suvel.

Pulmad olid reedel, pühapäeval algas sõda ja esmaspäeval Nikolai arreteeriti.

Mehel olid Praha ülikoolis õpingud lõpusirgel, ainult riigieksamid veel teha. Ta õppis seal keemik-inseneriks, pidi Narva tööle saama. Nad koos kavatsesid pärast pulmi Prahasse sõita, et Nikolai võiks oma eksamid ära anda. Aga Kolja tulevikuks sai Saranski vangilaager, kus ta aasta pärast suri.

Mindora-Meranda jõudis olla oma esimese armastatuga abielus kolm päeva ega näinud teda enam kunagi.

Alles 12 aastat hiljem võttis ta enda kõrvale uue mehe, selleks sai matemaatikaõpetaja ja õppealajuhataja Eduard Arviste, kellega nad elasid koos ilusat elu peaaegu 20 aastat, kuni abikaasa suri.

«Jah, lapsi mul ei ole,» ütleb Mindora-Meranda Arviste. «Mees oli koolis kogu aeg lastega ja me ise ei igatsenud lapsi. Ma ei kahetse seda, kuna mu armsad õelapsed on olnud mullegi laste eest.»

Mindora-Meranda Arviste räägib seejärel uhkusega, kuidas ta õepoeg Urmas Lepner ja tema naine Ere ta eest hoolitsevad ja suure osa oma vabast ajast temale pühendavad. T küsib, kas ajakirjanik ikka teab, et nad mõlemad on Tartus arstid, üks kirurg ja teine silmaarst.

«Ma tulen tänu neile hästi toime,» kinnitab juubilar.

Mindora-Meranda Arviste on töötanud viiskümmend aastat kaubanduses, olnud Valgas kassapidaja-müüja ja peakassapidaja, hiljem müüja-instruktor. Ta on müünud segakaupu, kangaskaupu ja jalanõusid, kõike.

Õepoeg Urmas Lepnergi meenutab, kuidas nad vennaga veetsid märkimisväärse aja oma lapsepõlve suvedest tädi juures Valgas, kus oli maja suure aiaga ja ka koer, keda kortermajas elavatel linnapoistel ei olnud.

«Tädi suhtus meisse justkui oma lastesse,» ütles Urmas Lepner. «Kuna tädi oli elupõline kaubandustöötaja, siis hoolitses ta ka selle eest, et meil noormeestena oleksid tolle aja noorte unistuste järgi ikka teksaspüksid jalas ja botased veel peale selle. Ta mõtles meie peale, ilma et me selleks ise soovi oleksime avaldanud.»

Tartusse kolis Mindora-Meranda Arviste 18 aastat tagasi, sest jäi Valgas üksi, kuna ema ja vennad surid. Viis aastat noorem õde elas aga Tartus ja kutsus temagi siia – hea teineteise pool külas käia.

Nüüd on õde surnud. Siiski on Mindora-Meranda Arvistel mõned nooremad sõbrannad alles, kes õhinal on tema suurt juubelit oodanud ja tulevad külla pühapäeval.

Päev enne seda, laupäeval on elutoas aga kolmemeetrine laud ja siis on koos kõik sugulased.

«Nagu näete, üks hullustus on juba toodud siia,» osutab Mindora-Meranda kolmele õhupallile, mis lae all seisvatena annavad kokku sada.

Nüüd võiks küsida, miks on saatus kinkinud Mindora-Merandale nii palju aastaid?

«Ma ei tea, ma ei oska vastata teile sellele küsimusele,» ütleb juubilar. «Kui, siis võib-olla see, et ma olen kõikide vastu püüdnud heatahtlik olla. Ma ei ole teistele pahandust teinud.»

Tagasi üles