Realistlike jutustuste ja naljamängudega debüteerinud Luts otsis selles näitemängus teistsugust poeetikat, põimides külarealismi toonase uusromantismi mõjudega. «Üks tahab linna, teine tahab kodurahu, keegi tahab armastust ja teine jällegi tahab ka armastust, noh, nagu ikka kombeks, ja õnne, kui oleks, palun, võimalik, kohe ja palju, kui see liiga palju tüli ei tee. Võib-olla on orelit lihtsam ehitada kui õnne,» on kirjutatud lavastuse tutvustuseks.
Lavastaja on Elise Metsanurk (lavakunstikooli 29. lend), juhendaja Merle Karusoo, lavastusdramaturg Priit Põldma (nukuteater), kunstnik Kaspar Jancis, helikujundaja Martin Kork (lavakunstikooli 29. lend) ja valguskujundaja Tõnu Eimra.
Osatäitjad on Ekke Märten Hekles, Maarja Johanna Mägi, Kristiin Räägel, Ken Rüütel ja Martin Kork (lavakunstikooli 29. lend) ning Külliki Saldre ja Marika Barabanštšikova.