Joanna Hoffmann: kunstimuuseum annab aru, kuidas täieneb kunstikogu

Joanna Hoffmann

FOTO: Kristjan Teedema

Pallaslikkus või ükskõik milline kunstisuund, -meedium või -stiil ei saa ega tohi olla meelevaldseks mõõdupuuks kogu ülejäänud valdkonnale, seda peaks mõistma ka Tartu kunstimuuseumi kogumispoliitikat kritiseerides.

Konstruktiivsel ning hästi argumenteeritud kriitikal on edasiviiv jõud ning iga inimese isiklik arvamus on tema õigus. Kunstiajaloolane Krista Piirimäe avaldas Tartu kunstimuuseumi näitusest «Aruanne publikule. Tartmusi kunstiostud» kriitilise artikli (TPM, 3.2). Kahjuks jõudis selle käsitluse kaudu lugejate ette aga vildakas info muuseumi toimimise, eesmärkide ning põhimõtete kohta.

Krista Piirimäe heidab ühe võimaliku näitusekomplekti põhjal tervikuna ette nii Tartu kunstimuuseumi viimase kümnendi kunstiostude valikut kui ka sisulist tööd laiemalt. Võrdlevalt toob ta positiivseks eeskujuks süsteemid ning otsused, mida muuseum tegi aastakümneid tagasi nõukogude režiimi ajal.

Üks näitus ei anna kõiki vastuseid. «Aruanne publikule» on kuraatoriprojekt, kuhu kunstimuuseumi koguhoidjad Julia Polujanenkova ning Heiti Kulmar valisid 53 teost viimase kümnendi ostude ja annetuste hulgast. Kogudesse jõudis ühel või teisel viisil aga ligikaudu 2000 kõige erinevamat eset, 356 nende seast otseselt ostud. Kokkuvõtlikult nimetame neid tulmeks.

Veidi ebatäpseks võib pidada küll näituse pealkirja, mis viitab uutele ostudele, sest näha saab nii oste kui ka annetusi. Ent ka viimaste puhul ei võta muuseum kõiki vastu, vaid tehakse kaalutletud valik. Pealkiri oli otsustamise koht, sest «Tartumusi uued tulmed» kõlaks tavakülastajale liiga võõralt. Näitust saatvas brošüüris on annetuste-ostude sarnasust ja erinevust selgitatud.

On selge, et seda näitust saanuks teha väga paljudel viisidel ning iga inimene oleks pannud kokku täiesti isemoodi komplekti. Poolesaja teose pealt on võimatu teha põhjapanevat statistikat või lõplikke järeldusi muuseumisse jõudnud kunsti kohta. Selleks on vaja põhjalikku uurimist ning korralikku kogudesse süvenemist, mis sobiks hästi suuremaks teadustööks.

Ent ka põgus pilguheit kunstiteadlaste poolt igapäevast kasutust leidvasse muuseumide infosüsteemi tõestanuks, et viimase kümnendi tulme on olnud igati mitmekesine. Tegelikult näitab seda ka ülevalolev näitus, ent artiklis on valikuliselt nimetatud ainult ühte tüüpi teoseid.

Lisaks on tähtis mõista konteksti, milles «Aruanne publikule» muuseumi programmis aset leiab. Enne novembris avanenud uue tulme ning samuti kogudel põhineva «Müstika ja Erose» väljapanekut eksponeeriti üle terve muuseumi näitust «Pallas 100. Kunstikool ja kultus» koos kõrvalprojektiga «Pallas Eesti kodudest», mis tõi Tartmusile ka muuseumide aastaauhinna.

Meie kaasaegne kunst on mitmekülgne, meediumide ja stiilide rikas ning väga laia definitsiooniga – seda kõike peab kajastama ka uut kunsti koguva muuseumi kollektsioon.

Et uute näituste fookus on rohkem nüüdiskunstil, on Pallase järel igati loogiline – soovime, et meie programm oleks mitmekülgne ja kõnetaks erinevaid sihtrühmi. Ometi leiab «Müstika ja Erose» väljapanekult näiteks meie kaasaegse Ene-Liis Semperi või Tanja Muravskaja kõrvalt ka Eduard Wiiralti, Julie Hagen Schwarzi ning Kaljo Põllu loomingut. Ei saa öelda, et üks või teine periood, kunstnik või stiil oleks Tartu kunstimuuseumis teistest enam eelistatud.

Tartu kunstimuuseumi kogude täiendamise põhimõtted leiab muuseumi kodulehelt, kirjas on, et muuseumi põhiülesanne on Eesti kultuuriloo seisukohalt olulise kunsti ning sellega seotud materjali kogumine, säilitamine, uurimine ning vahendamine hariduslikel, teaduslikel ja elamuslikel eesmärkidel.

Otsused, mida ja kellelt osta, tehakse võimalikult objektiivse analüüsi tulemusena, et säiliks kogude mitmekülgsus, aktuaalsus ning olulisus tänapäevas.

Muuseumi ostukomisjoni kuulub kaheksa muuseumi töötajat. Nii praegu kui ka viimase kümne aasta jooksul on need olnud väga erineva vanusega, eri soost ning erineva haridustaustaga eksperdid. 20ndates kuni 60ndates eluaastates komisjoniliikmete seas on nii Tartu ülikooli, Eesti kunstiakadeemia, Tartu kõrgema kunstikooli Pallas kui ka välismaa ülikoolide vilistlasi erinevatelt erialadelt. Vaatenurgad varieeruvad ning otsustamiseks vajalik arvamuste paljusus on tagatud.

Meie kunstioste rahastab Eesti kultuurkapital. Selle kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali sõltumatu komisjon vaatab üle ning kinnitab toetuste taotlused. Ostukavatsusi kaaluvad põhjalikult asjatundjad mitmel tasandil.

Tartu kunstimuuseumi ostukomisjoni ülesanne on kursis olla sellega, mis toimub nii Eestis kui rahvusvahelises kunstiilmas. Kogudesse jõudev nüüdiskunst peaks peegeldama ühiskonda, aega ning konteksti, milles ta on tekkinud. Samuti on oluline, et tagaplaanile jääks isiklik maitse ning oleks suutlikkus suhestuda laiema pildiga. Nüüdiskunst on mitmekülgne, meediumide ja stiilide rikas ning väga laia definitsiooniga – seda kõike peab kajastama ka uut kunsti koguva muuseumi kollektsioon.

Millist kunsti tänapäeva Eestis luuakse, ütlevad kunstnikud. Demokraatlikus ühiskonnas ei dikteeri loomingu sisu, vormi, esteetikat ega kontseptsiooni poliitikud ega institutsioonid. Võimuorganite ning kunstiasutuste ülesanne on luua vabaks ja mitmekesiseks loometegevuseks võimalikult head tingimused, olles seejuures dialoogis kunstnikega. Diskrimineerimine, represseerimine, igasugune järelevalve ning ettekirjutused loomingule iseloomustaksid totalitaarset riigikorda.

Näen erakordselt suurt probleemi Pallase kunstikooli ja n-ö pallaslikkuse vastandamises kaasaegsele kunstile.

Tartu kunstimuuseum ei kogu aga ainult tänapäeva kunsti. Väga suur on muuseumi ajalooline kunstikogu, kus on esindatud 19. sajandi baltisaksa kunst, ning terve 20. sajandi perioodid. Samuti kuulub muuseumi kollektsiooni rikkalik erialakirjanduse kogu ja põhjalik arhiiv. Kõikide kogudega tegeletakse iga päev: neid korrastatakse, säilitatakse, täiendatakse, uuritakse ja tuuakse publiku ette.

Krista Piirimäe ütleb artiklis: «Midagi ei ole järele jäänud pallaslusest, mis tõstis pjedestaalile maalilised väärtused ja tehnilised oskused.» Selgitan, miks selline vastandumine on karuteene Pallasele.

On oluline mõista, et meie kaasaegne kunst oma mitmekesisuses võimaldab kunstnikel töötada mistahes valitud kunstisuunal. Viimastel aastatel on Tartu kunstimuuseumi kogusse jõudnud näiteks nii Tiit Pääsukese maaliduo «Kris ja Kris» I-II (2016), Kristina Normani videoteos «Jumalad, andke tuli tagasi» (2018) kui ka Leonhard Lapini installatsiooni «Eesti mets VI» dokumentatsioon ja taasloomise õigus. Need kõik on väga erinevad, ent selgelt tugevad ja märgilised teosed. Väärtustame võrdselt Konrad Mäe maalilist loomingut 20. sajandil ja Anna-Stina Treumundi feministlikku kunsti 21. sajandi alguses.

Näen erakordselt suurt probleemi Pallase kunstikooli ja n-ö pallaslikkuse vastandamises nüüdiskunstile. Pallasel on Eesti kunstiloos vaieldamatult oluline roll ja ta ei positsioneeri end iseenesest millelegi vastupidiseks. Ent niipea kui selle kaudu hakatakse põrmustama ja halvustama uuemaid kunstisuundi, sh kontseptuaalset või muud teistel põhimõtetel loodut, pälvib Pallas tahes-tahtmata negatiivse ning represseeriva konnotatsiooni. Ja see teeb teenimatult liiga nii ajaloolisele Pallase kunstikoolile kui ka neile kunstnikele, kes tänapäeval sellist loomingut tahavad viljeleda.

Pallaslikkus või ükskõik milline kunstisuund, -meedium või -stiil ei saa ega tohi olla meelevaldseks mõõdupuuks kogu ülejäänud valdkonnale. Kunsti- ja kultuuriajaloo märkimisväärsed saavutused on tõukunud arengust, uuendustest ning eksperimentaalsusest.

Tagasi üles