Majandus muutub. Tehnoloogiad vahetuvad üha kiiremini ning ka inimeste eelistused ja hoiakud teisenevad. Seda võib ju eirata, aga ajaloost on teada kümneid vanast kinni hoidnud nüüdseks kadunud rahvaid ja terveid tsivilisatsioone. Muutusprotsesse tundes ja nende kasutuselevõttu ehk ka eest vedades saab paremal juhul nende kulgu suunata või vähemalt mõju ette aimates halvimat vältida. Aga mis on oluline? Ja kuhu suunas liikuda? Ning kas pole ohtu eksida?

Muutuste hindamisel on abiks stsenaariumid kui võimalike tulevikumaailmade kirjeldused, mis lubavad läbi mängida erinevate valikute mõju ning hinnata rakendatavate poliitikate sobivust ja töökindlust. Stsenaariumid valmistavad otsustajaid, aga ka ettevõtjaid ja elanikkonda, muutusteks ette, avardavad nende maailmapilti ja loovad seoseid esmapilgul väheoluliste protsesside vahel.

Stsenaariumimeetodit rakendas esimest korda 1950. aastate alguses USA mõttekoda RAND ja sealt edasi juba paljud ettevõtted ja valitsused. Stsenaariumid on üksteisest selgelt eristuvad sisemise loogika ja põhjendusega tulevikulood. Erinevalt prognoosist ei ole need seni toimunud arengu pikendused tulevikku. Hea stsenaariumi mõõdupuu pole mitte selle täpsus, vaid selle usutavus, st loo jutustamine tänapäeva olukorrast tulevikuolukorda jõudmiseni, sisemine kooskõla ning kasulikkus otsuste tegemisel.

Milleks Eesti regionaalse majanduse stsenaariumid?

Suurlinnapiirkonnad on viimasel paarikümnel aastal paisunud pea kõikjal maailmas, selle põhjus side- ja veondustehnoloogiate areng, üleilmastumine ja kaubanduspiirangute kaotamine, millega raha ja ettevõtete juhtimine on koondunud üksikutesse keskustesse, ning ikka veel odav nafta, mis lubab kaupu vedada teise maailma otsa. Kui 1950.–60. aastate riiklikes süsteemides nõrgus kasv keskusest ääremaale, siis globaliseerunud maailmas liigub suurfirmade raha ja tootmine odava töö ja omakorda riiklike meetmetega välisinvestoritele soodustusi pakkuvatesse arengumaadesse. Paljud Lääne (tööstus)piirkonnad, näiteks USA kirdeosa, Detroit, (nagu meil Ida-Virumaa) ja varasemad tugevad põllumajanduspiirkonnad stagneeruvad.

Taanduvad regioonid ei ole leidnud endale «uues majanduses» kohta: seal on suurem tööpuudus, kehvemad teenused ning madalam elatustase. Kel võimalik, need lahkuvad. Sealsed inimesed tunnevad, et riik ja poliitiline eliit on neid alt vedanud. Kui liberaalse majandusmudeli pooldajad lootsid, et regionaalsed erinevused on ajutised ja jõukuse kasvades kaovad – nii nagu see oligi 1960ndatel –, siis praegused lääneriikide näited viitavad keskuse ja ääremaa erinevuse kasvule. Sealjuures ebaühtlane regionaalareng ja ääremaastumine võimendab iseend ning viimase aja ELi regionaal-ühtsuspoliitika meetmed on riigisiseseid erinevusi kasvatanud. Tagajärjeks on olnud pea kõikjal lääneriikides äärmusjõudude esiletõus poliitikas: vaesunud regioonide pettunud inimeste häältega on toetust kasvatanud viimase ajani marginaalsed vasak- ja paremserva parteid.

Stsenaariumide tekkeloogika

Tuleviku maalimisel valis stsenaariumide eksperdirühm kaks võtmetegurit. Esiteks raha versus keskkond. Majandus sõltub üha enam kliimamuutusega kohanemisest. Kas jätkuvad majanduskasvule suunatud väärtused või saavad valdama keskkonda esmaseks pidavad hoiakud? Kas majandus muutub keskkonnasäästlikumaks järk-järgult karmistuvate reeglite ja nõuete survel (nagu praegu ka rohepesuks nimetatav biokütuselisandite nõue) võrdlemisi aeglases tempos või toimub uue põlvkonna eeskujul väärtushoiakute muutus kiiresti? Roheliste parteide populaarsus Lääne-Euroopas kasvab. Noored, nagu Greta Thundberg, väljendavad oma vaateid üha enam tegudega: tarbitakse teadlikult ökotooteid ja -teenuseid, eelistatakse taimetoitu, minimeeritakse jäätmeid ja kasutatakse ühissõidukeid.

Kliimamuutused kujutavad endast kõigi aegade kõige suuremat ja ulatuslikumat turutõrget.

Sir Nicholas Stern

endine Maailmapanga peaökonomist, 2006

Teine võtmetegur on uus tehnoloogia – tööstuse digitaliseerimise lahendused, hajusenergeetika jt. Kas see muudab tegevusmahu vähem oluliseks ning teeb väiketootmise taas majanduslikult mõttekaks? Tehnoloogiamuutus toimub sageli kiiresti ja ettearvamatult, näiteks nutitelefoni laialdase kasutuselevõtuni kulus vaid mõni aasta. Kliimamuutuste taltsutamiseks suunatud keskkonnapoliitika sunnib süsinikupõhist energeetikat vähendama ja arendama uusi tehnoloogiaid. Roheenergeetika ei mahu aga suurlinna: energiatootmine saab ilmselt olema märksa hajutatum ning see saab mõjutama tootmise ja elanike paiknemist.

Me kaldume ülehindama tehnoloogia mõju lühikeses perspektiivis ja alahindama selle mõju pikas perspektiivis.

Roy Amara

Ameerika Ühendriikide teadlane ja futuroloog

Elukohtade lahedamat valikut soosib kõikjale ulatuv digi- ja võrgutehnoloogia: laienev osaajaga ja virtuaaltöö ning iseendale tööandjaks olemine lubab tegutseda sobival ajal ja sobivas kohas ning eelistatud keskkonnas. Ihalus parema ehk ilusama, rahulikuma, loodusega kooskõlas oleva, aga ka odavama elamise järele saab tagant tõukama Euroopas-Ameerikas juba 1980ndatel toimunud, aga ka viimasel kümnendil taas hoogustunud vastulinnastumist, kus tööturult taanduvad või ka osalise koormusega vabakutselised liiguvad suurlinnadest välja. Kliimamuutuse ja arengumaade poliitilise ebastabiilsuse eest Euroopasse pressiv immigratsioon soodustab maastumist omakorda.

Kahe võtmeteguri äärmustes joonistati välja neli stsenaariumi.

Stsenaariumid – Eesti aastal 2035

«Suur-Tallinn»

on neoliberaalne jätku­stsenaarium, mis panustab globaalse ja ELi raha sissevoolule, naudib idufirmade teket ning rakendab kiirendatud tempos uusi tehnoloogiaid, mis on endiselt kallid ja erioskusi nõudvad, mistõttu need võetakse esmalt kasutusele suurlinnades. Tehnoloogia- ja teadmusmajandus koondub Harjumaale ja veidi ka Tartusse. Tarbimispidu Harjus jätkub: elu on hea, mugavusteenused ja meelelahutus läheb hästi kaubaks, aga raha sealt välja ei jõua ja muu Eesti rahvuspargistumine jätkub. Maapiirkonnad tühjenevad elanikest: muutuvad maardlateks ja suvilapiirkondadeks, kus paikneb lihtsam töö ning kus saavad hakkama vaid ettevõtjad/ettevõtlikud. Harjukate rahulolu rikuvad aga üha kõrgemad kinnisvarahinnad, ummikud ja kasvav immigratsioon. Kitsaks läheb.

Lõuna-Eesti on justkui Eesti väike mudel, kus areng keerleb Tartu ümber: tarkvaratootjad, kõrgharidus ja tervishoid pakuvad endiselt arvukalt tasuvaid töökohti. Et aga raha on vähe ja juurdepääs kehvake, on palgakasv ja kinnisvaraarendus takerdunud. Tartlased pendeldavad Tallinna tööle ja paljud elavad ise kuni tunnise autosõidu kaugusel linnast. Väljaspool Tartu tunniajast tagamaad jääb elanikke üha vähemaks. Valga käivitab juba teise elanike koondamise kampaania. ELi katseprojekt – entusiastlik Lätiga ühise omavalitsuse loomine – soosib valdavalt Valka rajooni kui suurema piirkonna arengut. Jõgeva ja Põlva haiglast saavad hooldushaiglad. Kaitseliidu Võrumaa malev liidetakse Tartu omaga – mehi lihtsalt ei ole.

«Kasvukeskuste Eesti»

aluseks on väikeettevõtetele uue võimaluse andev tehnoloogiline areng koos ülemaailmse ressursi-, ennekõike energianappusega. Stsenaariumi üks eeldusi on väikeettevõtluse soosimine: ELi ja riikliku poliitikaga uute tehnoloogiliste lahenduste ja teadmustaristu üleriigiliselt kättesaadavaks muutmine, loomaks võimalusi ettevõtete toodete-teenuste innovatsiooniks ja lisandväärtuse kasvatamiseks. Suurlinnades üle maailma muutub elamine üha kallimaks. Loodusvaraderikkas Eestis saavad inimesed lõpuks aru, et ilma uute farmide, tehaste ja kaevandusteta on heaolu kasvuks vähe võimalusi: lisanduvad investeeringud kasvatavad tunduvalt töötleva tööstuse toodangu lisandväärtust ja pakuvad ääremaakondade inimestele uusi töökohti. Eestis on tosinkond korralike teenuste ja kasvava hõivega hea elukeskkonnaga keskust.

Lõuna-Eesti majandust veavad endiselt puit ja toit, kuid seda märksa kõrgemal töötluse ja li­sandväärtuse tasemel: puitmajad sisustatakse omakorda puitmööbliga ja siin disainitud tekstiilidega. Võtmed-kätte-puitmaja ei ole enam ammu pisike säästulahendus, vaid puidust ehitatakse mitmekümnekorruselisi hooneid. Lõuna-Eesti ettevõtted arendavad ja kasutavad puidupõhiseid komposiitmaterjale ning on muutunud omas valdkonnas tipptegijateks. Puidus süsiniku salvestamine on Euroopas hästi premeeritud, puidugraanulite tootmine on asendunud puidukeemia ja uue generatsiooni biokütustega. Kohalike jõujaamade juures on jõudsalt laienenud tööstusalad, mis kombineerituna meretuuleparkidega meelitavad ettevõtteid investeeringusoodustuste ja märksa odavama energiaga. Tartu infotehnoloogiafirmad, ülikoolid ja teaduspargid on saanud Lõuna-Eesti tööstustootjatelt arvukalt automatiseerimise-digiteerimise-tootearenduse tellimusi. Lõuna-Eesti lehmad on kõige tootlikumad maailmas: lüpsavad spetsiaalset juustu-, jogurti- ja erinevaid tervisehädasid leevendavat piima. Uudistajaid käib palju ja see on kujunenud omaette turismiliigiks. Nagu terviseparandamine ja vanaduspõlve veetminegi: pansionaadid ja spaad on avatud ka väikelinnades ja oma pensionifonde kulutavatest klientidest puudust ei tule.

«Ökokapitalistlik Eesti»

sünnib edasisel tsentraalse juhtimise ja karmistuvate üleeuroopaliste keskkonnareeglite ruumipimedal rakendamisel. Formaaljuriidiliselt on Eesti üha ökoloogilisem: keskkonnasääst tähtsustub, kuid et uued tootmistehnoloogiad ja säästulahendused on kulukad, rakendatakse neid vaid suure tegevusmahu korral üksnes suuremates linnades või loodusressursside vahetus läheduses. Elu juhivad Brüsseli normide kõrval globaalsete suurvõimudega seotud välisettevõtted, kelle esmane huvi on Eesti loodusvarad –magevesi, viljakas maa, puit, turvas, fosforiit jt maavarad – oma kontrolli alla saada. Maapiirkonnad kahanevad ning ainuke kasvav keskus on Tallinn.

Lõuna-Eestisse, Tartust lõuna poole on rajatud tselluloositehased puidu väärindamiseks. Ülikoolid saavad mastaapsed kümneaastased uurimis- ja arenduslepingud, millega täiendatakse töötlemistehnoloogiaid, arendatakse välja ka ligniini- ja hemitselluloosipõhised uudsed tooted. Uute tehnoloogiate puhul pole hais enam ammugi probleem. Küll kipuvad aga teostuma vandenõuteoreetikute kartused: Hiina kapital ostab kokku suurtes kogustes fondidele kuuluva metsamaa, mis istutatakse täis kiirekasvulist geenmuundatud kaske – Aasia arenev WC-kultuur vajab pehmepaberit. Lõuna-Eesti metsaomanike ja veofirmade lootus saada omaniku- ja teenindustulu saab tagasilöögi, kui koos väliskapitaliga tulevad ka veo- ja metsafirmad, mis ajutise tööjõu abil kogu töö ära teevad. Lõuna-Eesti suuremate linnade ümber läheb asustus tihedamaks, samal ajal ääremaa hõreneb edasi: looduskaitsjad järgivad pimesi Brüsseli norme ja keeravad sealsetele reeglitele tavapäraselt veel paar vinti peale, muutes maaelanike elu üha võimatumaks. Keskkonnafondidest jagatavad toetused on samas bürokraatia tõttu või oskuste puudumisel väiketaludele kas kättesaamatud või lisanõudmiste tõttu mõttetud.

«Ökokogukondlik Eesti»

teostub juhul, kui maailmas saavad valdama keskkonnaväärtused, mis suunavad ka majandusotsuseid: vähendatakse globaalset inimeste ja kaupade liikuvust, arendatakse mikroenergeetikat ja -tootmist ning levitatakse säästlikku kohaliku liikuvust ja tootmist võimaldavaid tehnoloogiad. Väliskaubandus on keskkonnatasude tõttu märkimisväärselt vähenenud, majandus on kohalik, levivad jagamismajanduse ja koostegemise mudelid. Ökoloogilisus ja kohapõhisus saab normiks, mistõttu ühiskonna juhtimine kandub asustuse hierarhiat pidi allapoole ja teoks saab 21. sajandi külaühiskonna mudel, kus põhitasand on küll kohalik, kuid kus teadmus levib ja võrgustamine toimub globaalselt. Eestis on paarsada kohalikku teeninduskeskust.

Lõuna-Eestist saab ökokogukondade paradiis: linnaseltsid ja maaseltsid, energiaühisused ja mahetoidurühmad, erivajadustega inimeste, veganite ja karnivooride kogukonnad ning ökokommuunid. See lihtsalt sobib tartlase ja lõunaeestlase hoiaku ja eluviisiga ning nad on uue tehnoloogia abil ka mihklid seda eluviisi globaalselt maha müüma. Pokumaa ehitusstiili näiteks. Tagurpidilavkat, kus väikesed mahetootjad varustavad linnaelanikke puhta kohaliku köögi- ja puuviljaga. Või piimapukkidest inspireeritud pakirobotite tehnoloogiat, mis levib üle arenenud maade maapiirkondade ning mida Cleveron oma partneritega täiustab ja disainib. Ökondust veavad mitmel moel Tartu loodusteadlased ja ökoaktivistid, kes elades laiali mööda Lõuna-Eestit võtsid Euroopa 2024 kultuuripealinna programmi raames punti ka Lõuna-Eesti väikelinnad, mõisad ja külad, nii et miljonid eurooplased said osa Nipernaadi-lugudest.

Mida kõrva taha panna?

Lõuna-Eesti on läbi ajaloo olnud «klassikaline» maapiirkond, kus ikka põldu peetud: siin on rohkesti metsa ja viljakat põllumaad. Esmasektori efektiivsuse kasvu ja hõive vähenemise taustal on tööstusest viimasel paaril kümnendil saanud ekspordi mõttes Lõuna-Eesti ja kogu Eesti jaoks olulisim majandussektor. Suurtööstus on aga suures osas väliskapitali kontrolli all, kohalikud väikefirmad kipuvad olema väikese lisandväärtusega ja allhankele orienteeritud. Üks suuri küsimusi, mis stsenaariumides selgelt välja joonistub, on: kas uued tehnoloogiad soodustavad Lõuna-Eestis väikeettevõtlust ning kuidas seda tõhusalt ära kasutada? Seega, tehnosiiret, sh digiteerimist kiirendades aidataks ettevõtetel konkurentsivõimet ja eksporti kasvatada. Et ülikoolide ja ettevõtete arenduskoostöö ja arendustöötajate hulk ei ole saavutanud Põhjamaade taset, siis on siingi kõvasti ruumi. Võtmerollis on siin maakondlikud arendus- ja kompetentsikeskused.

Ettevõtluse kasvu takistab oskustööliste nappuse kõrval väike lisandväärtus ja investeerimiskapitali vähesus. Praegu eristuvad positiivselt puitmajatootjad, kes ekspordivad suurtes mahtudes Euroopasse, ja globaalselt tegutsevad Tartu tarkvarafirmad. Investeeringuid, sh immateriaalsetesse varadesse, mis saavad teadmuspõhises majanduses järjest olulisemaks, võiks olla siiski märksa rohkem. Peamiselt toimub toorme esmane töötlemine, suur osa veetakse välja poolfabrikaadina. Teadmuspõhist ettevõtlust väljaspool Tartut napib. Lõuna-Eesti tulevikuvõimalusi piirab väike turg: vähe inimesi, raha ja ettevõtteid – tüüpiline turutõrke olukord – ning kasin ühendus välismaailmaga (kaugus sadamatest ja lennujaamadest).

Et stsenaariumidest välja joonistuvad võimalused on valdavalt seotud kohapealse ressursi ja teadmuse targa ärakasutamisega, on võtmeteema Tartu võimaluste sidumine maailmas üha enam hinda tõusvate Lõuna-Eesti ressurssidega.

Seega, ühendused ennekõike: tunnirong Ülemistele muudaks Lõuna-Eesti Talsingi eeslinnaks, vähendaks autostumise ökojalajälge ja vähendaks teedeehituse vajadust. Lennuühendus Riiga aitaks Euroopa rahal kiiremini siia jõuda.

Lõuna-Eesti linnad on väikesed. «Väikesest puust linnast» Tartust on aga kujunenud kogu Lõuna-Eesti kaubandus- ja teeninduskeskus, mida võimendavad omakorda sealsed arvukad idufirmad ja ülikoolid-kliinikud. Et stsenaariumidest välja joonistuvad võimalused on valdavalt seotud kohapealse ressursi ja teadmuse targa ärakasutamisega, on võtmeteema Tartu võimaluste sidumine maailmas üha enam hinda tõusvate Lõuna-Eesti ressurssidega. «Rohelised» stsenaariumid suunavad meid seejuures mõtlema, et me Lõuna-Eesti loodusvarasid liiga odavalt ei müüks ja neid pigem väärindaks. Keskkonnasäästu võimalik esiplaanile kerkimine tähendab ka seda, et peame oma piirkondlikud majandusstruktuurid ja spetsialiseerimisplaanid sellest vaatevinklist üle vaatama, et muutunud olud ei tabaks meid ootamatult. Omavalitsused peavad sellega märksa enam tegelema, ennekõike tugevdama oma arenduskeskusi ja nonde ülelõunaeestilist koostööd.

Väikeettevõtlust saaks võimendada ettevõtlusõppe ja nõustamise tugevdamise, sobiliku taristu rajamise (näiteks nutikas energiavõrk hajusenergeetika soodustamiseks) ja Lõuna-Eestis ühise tootearenduse ning põhisektorite ja ettevõtete turundusega. Ühistegevusele ja muidugi ka turismi arengule, seni kasina majutusasutuste täitumuse paranemisele, loob head eeldused Euroopa kultuuripealinn 2024. Uusettevõtluse kasvu teadlik võimendamine, mida juba kohati päris edukalt tehakse, pakub ennekõike võimalusi noortele ja praegu välismaal töötajatele-õppijatele. Lõuna-Eesti jaoks on soodne ka uuskogukondlikkuse esiletõus väärtusruumis, mis võib tuua hääbuvatesse asulatesse uusi elanikke ja elujõudu. See protsess vajab aga samuti teadlikku suunamist, näiteks naljaga pooleks üheks inimõiguseks peetava kvaliteetse internetiühenduse tagamist ning kohalike teede seisukorra parandamist.