Päevatoimetaja:
Jens Raavik
+372 739 0371

Vanade fotode galerii Insener August Komendant lõi Tartusse betoonpärle, mis on senini alles

Ettevalmistused riigi viljasalve 15 torni valamiseks Tartus 1940. aastal. Armatuuriks tohutu hulk terasvardaid, nendel viis meest rõõmu tundmas moodsa aja ja vägeva töö üle, mis aitab peret toita. Foto: Tartu Mill
Copy
  • Lennukiangaar Roosi tänaval, viljahoidla raudtee lähedal ja Tartu veetornelamu.

Tartus on raudbetoonist hooneid, mis kahe silma vahele jääda ei saa. Iseasi on, kes neid päriselt märkab. Või kes üldse on midagi kuulnud ehitusinsener August Komendandi pärandist Eestis ja tema hilisemast rahvusvahelisest karjäärist maailmakuulsate arhitektidega.

Kuid tema töö jäljed püsivad endiselt linnapildis. Eesti Rahva Muuseumisse viiva Roosi tänava äärsest kahest lennukiangaarist esimene on valminud 1926, teine 1936.

August Komendant 1930. aastatel.
August Komendant 1930. aastatel. Foto: Foto Walter Kimberg © Merike Komendant Phillips, Eesti Arhitektuurimuuseum

See teine on ehitatud insener August Komendandi projekti järgi. Linna südamest teisel pool, raudtee taga kõrguvate Tartu Milli viljamahutitega on inimesed linnapanoraamis harjunud. Otse trepitorni külge jääva viieteistkümne kõrge mahuti insenertehniline looja on August Komendant.

Võlutud betoonist

Tallinnas Rotermanni soolalaos jaanuaris avatud näituse «Betoonist võlutud. August Komendant» koostas arhitektuuriloolane Carl-Dag Lige. Tema sõnul on August Komendant ehitus- ja projekteerimisvaldkonna tippspetsialist, kellesarnaseid Eestis 20. sajandil palju ei olnud.

Kui Komendant Eestist 1944. aastal emigreerus, elas ta algul Saksamaal, pärast seda Ameerikas ning töötas 18 aastat koos maailmakuulsa arhitekti Louis Kahniga. «Kui Komendant poleks Eestist lahkunud, oleks Eesti talle ikkagi väikseks jäänud,» arvab Carl-Dag Lige. «Betoon oli ta elu armastus.»

Ehitusinsener August Komendandi lend maailmaareenile algas aga ühest Raadi lennujaama angaarist. «Te vaadake seda horisontaalset betoontala, see on 26 meetrit pikk,» osutab Carl-Dag Lige, imetledes angaari külgseinu ühendavale sildele, mille alt mahtus lennuk sisse ruleerima.

Roosi tänava angaari ehitamine aastail 1934–1936. Näib, et laia ukseava kohal olev betoontala ei toetu millelegi. See pigem nagu ripuks oma postidega katuselöövi küljes.
Roosi tänava angaari ehitamine aastail 1934–1936. Näib, et laia ukseava kohal olev betoontala ei toetu millelegi. See pigem nagu ripuks oma postidega katuselöövi küljes. Foto: Eesti Arhitektuurimuuseum

Uue angaari rajamist hakati Raadile kavandama 1934. aastal. Samal aastal lõpetas August Komendant õpingud Dresdeni tehnikaülikoolis raudbetooni staatika erialal ning ta töökohaks sai teedeministeeriumi avalike tööde osakond. Raadi lennuvälja uus angaar oli August Komendandi esimene vastutusrikas ülesanne, millega sai ta hästi hakkama, tõustes raudbetooni asjatundjate esiritta esialgu Eestis ning pärast teist maailmasõda ka nii Lõuna- kui ka Põhja-Ameerikas.

Angaar projekteeriti valgusküllasena.
Angaar projekteeriti valgusküllasena. Foto: Tartu Linnavalitsus

Angaar on muljetavaldav aga praegugi, eriti kui sinna sisse pääseda. Lae kahel küljel on aimata mõlemal pool kolme suurt aknaava, mis nüüd on kinni kaetud, aga mida katsid eritellimusel valminud väikeseruudulised armeeritud klaasid. Ka angaari kaarjad otsaseinad olid aknaruute täis. Milline valguseküllus võis seal olla!

Arhitektuuriajaloolane Carl-Dag Lige osutab angaari konstruktsioonide ilule, mis näha praegugi. Aknaavad on küll plankudega kinni kaetud. Angaari kasutab praegu teaduskeskus Ahhaa oma laona. / Foto:
Arhitektuuriajaloolane Carl-Dag Lige osutab angaari konstruktsioonide ilule, mis näha praegugi. Aknaavad on küll plankudega kinni kaetud. Angaari kasutab praegu teaduskeskus Ahhaa oma laona. / Foto: Foto: Margus Ansu

Siis käib Lige välja järgmise olulise mõiste: «Ping­­betoon!» Ja selgitab, et tavaline raudbetoon on see, kus terasvarbadest sarruse ümber valatakse tsemendist, veest ja täiteainest betoonisegu, pingbetooni puhul teraskonstruktsioonid ehituse ajal pingestatakse.

Vastvalminud lennukiangaar 1936 (paremal), August Komendandi inseneriprojekt. Vasakpoolne angaar oli valminud juba 1926 ega ole Komendandi töö.
Vastvalminud lennukiangaar 1936 (paremal), August Komendandi inseneriprojekt. Vasakpoolne angaar oli valminud juba 1926 ega ole Komendandi töö. Foto: Eesti Arhitektuurimuuseum

Pingbetooni kasutatakse eelkõige painde- ja tõmbeelementides ning seda läheb vaja suurte tööstushoonete ja suureavaliste konstruktsioonide, näiteks sildade ehitamisel. Laia suuga lennukiangaari laialivajumist välditigi just pingbetooniga.

Unikaalseks teeb angaari aga see, et enne teist maailmasõda pingbetoonist konstruktsioone Eestis ei ehitatud. Niisiis oli Komendant juba 30-aastasena väga uuendusmeelne ja julge.

Seesama angaar koos juurdeehitustega 2020. aasta jaanuaris.
Seesama angaar koos juurdeehitustega 2020. aasta jaanuaris. Foto: Margus Ansu

Carl-Dag Lige palub mõelda veel sellele, et ajal, mil angaar valmis, ei olnud Eestis betoontoodete tööstust. Angaar on monoliitsest raudbetoonist hoone, mis on kohapeal järjest valatud. Vanadelt fotodelt tasub uurima minna põnevaid üksikasju, puidust tellinguid, liftitorni, sarruste paigaldamist, ämbreid ja tünne, millega ehitusmaterjali kohale toimetati, töömehi ja ülemusi.)Just pingbetoonitehnoloogiaga sai August Komendant pärast teist maailmasõda maailmakuulsaks.

1939. aastal asus August Komendant projekteerima Tartusse riigi viljavarude tagamiseks mõeldud teraviljaelevaatorit. Selleks ajaks oli ta riigitöölt lahkunud ja oli ametis Tallinnas enda asutatud raudbetoonkonstruktsioonide projekteerimise inseneribüroos.

Parem paik viljale

Silode ehk tornhoidlate põhiline ehitamine sattus Nõukogude okupatsiooni esimesele, 1940. aastale. Ehitustehnoloogiliselt on siingi tegemist monoliitse raudbetoonhoonega. Erakordne on, et ehitusel kasutati liugraketist, mis oli Eestis haruldane. See tähendas, et betooni valamiseks vajalikku vormi tõsteti paarimeetrise võruna tellinguid pidi muudkui kõrgemale, töömehed tegid seda käsitsi. Hoolimata kõigest ei kestnud valamine väga kaua, paari-kolme kuuga oli see tehtud.

August Komendandi projekteeritud elevaator koosnes üheksakorruselisest teenindavate ruumide tornist ja 15-silindrilisest viljasilost, mis paiknesid viiekaupa kolmes reas tihedalt üksteise kõrval. Silindrid on 25 meetrit kõrged ja 5,5-meetrise läbimõõduga ning mahutavad igaüks natuke enam kui 500 tonni vilja. Nüüdseks on juurde ehitatud veel üks hoidlaplokk, kus on neli torni kolmes reas. Praegu on kasutusel ka viljasilode silindrite vahele jäävad tähikukujulised ruumid, kuhu mahub kuni 280 tonni vilja.

Teraviljaelevaatori ajaloos on aga üks eriti hämmastav lugu. 1944. aastal püüdsid sakslased taganedes õhkida elevaatori all olevat postide rida. Monoliitne silodeplokk vajus viltu küll, aga ei purunenud. Küll lagunes koost trepikojatorn.

1941. aastal jõudis riigi viljasalve ehitus lõppjärku. Tornide ülaosas on näha liugraketist.
1941. aastal jõudis riigi viljasalve ehitus lõppjärku. Tornide ülaosas on näha liugraketist. Foto: Tartu Mill
Viljasalv 1944. aasta sõjakeerises pärast õhkimist. Insener Komendandi loodud 15 viljasilo on viltu, aga püsivad kindlalt koos.
Viljasalv 1944. aasta sõjakeerises pärast õhkimist. Insener Komendandi loodud 15 viljasilo on viltu, aga püsivad kindlalt koos. Foto: Tartu Linnavalitsus
ASi Tartu Mill elevaator 2020. aastal, mil Komendandi ehitatud trepitorni asemele on ehitatud uus ning elevaatori teises otsas hiljem juurde ehitatud 12 viljasilo. Insener Komendandi viljasilod - viis tükki kolmes reas - keskel.
ASi Tartu Mill elevaator 2020. aastal, mil Komendandi ehitatud trepitorni asemele on ehitatud uus ning elevaatori teises otsas hiljem juurde ehitatud 12 viljasilo. Insener Komendandi viljasilod - viis tükki kolmes reas - keskel. Foto: Margus Ansu

Saksa sõjavangi abi

Veetorni ehitamine.
Veetorni ehitamine. Foto: EESTI ARHITEKTUURIMUUSEUM

Tartu Milli tehnikajuht Mati Pihlak oskab rääkida legenditaolisi lugusid, kuidas torne püüti tankide ja trossidega püsti upitada ja kuidas see ei õnnestunud. Ning kuidas nad ühe tanki kahuriosa oma territooriumilt 2008. aastal maast väljagi kaevasid.

Ka on tal käepärast üks ajalehe Stockholms-Tidningen Eestlastele 1948. aasta 25. märtsi number, kus kirjeldatakse, et vene insenerid ei tulnud silode püstilükkamisega toime ja kuidas siis saksa sõjavangide hulgast leitud keegi vanem insener, kes lasi koos abilistega ehitada tellingud ning kergitas viltuvajunud tornid nende ja hüdrauliliste tungraudade abil üles. Seejärel valmistas uue alusmüüri ja lasi silod oma kohale tagasi.

Tartus on kolmaski August Komendandi insenerioskuste tunnistaja. Nimelt on Õpetaja tänaval Tartu veetorni raudbetoonist paagid, mida veehoidlana enam ei kasutata, aga mis mahutasid 500 kuupmeetrit vett, välja arvutanud August Komendant. Kuigi tema nime hoone autorite, inseneride Voldemar Ontoni ja Hans Tari ning arhitekt Voldemar Tippeli kõrval enamasti ei mainita. Veetorn-elamu ehitust alustati 1939 ning see valmis 1941.

August Komendant (1906–1992) 1981. aastal
August Komendant (1906–1992) 1981. aastal Foto: Eesti Arhitektuurimuuseum

 

Tõnis Arjus
Tõnis Arjus Foto: Erakogu

Tõnis Arjus,

Tartu linnaarhitekt

Roosi tänava mõlemad angaarid on Tartu üldplaneeringu kohaselt miljööväärtuslikud objektid ja seetõttu on nende püsimine tagatud. Samas on hoonete säilimise juures vaja leida neile vääriline kasutus, olgu see siis praegune vahekasutus, mil see on Ahhaa teaduskeskuse ladu, või võimalik filmistuudio. Filmistuudio rajamisega tegeleb Tartu loomemajanduskeskus ning analüüsib rahastusvõimalusi. Angaare küll nüüdisaegseks stuudioks kohandada ei saa, kuid kahtlemata annaks selline asutus ka angaaridele põneva lisafunktsiooni.

Komendandi projekteeritud viljasalved miljööväärtuslikuks tunnistatud ei ole, kuid Tartu Mill soovib jätkata tegevust just seal ning säilitada ka viljasalvede senine kasutus. Seeläbi säilib Komendandi viljasalve mõju ka linnaruumis.

Tagasi üles