Kliinikute juhid, vähemalt suurem osa neist, on jäänud oma nõudmistele kindlaks. Nad tahavad juhatuse esimehe Priit Eelmäe vabastamist. Konflikt pigem kogub tuure, mida muu hulgas kinnitab ka tänahommikune pöördumine avalikkuse ees. Urmas Klaas, kuidas te kujunenud olukorda oma vaatevinklist hindate?

Alustame sellest, et Tartu ülikooli kliinikumil on väga suur vastutus Eesti meditsiini ja Eesti ühiskonna ees – see on ainuke õpetav ülikoolihaigla. Kliinikum peab vastama kolmele väga suurele väljakutsele: kõrgel tasemel teadustöö, õppetöö ja sellele tuginev ravitöö.

On pretsedenditu olukord, kus osa kliinikute juhid pöörduvad kliinikumi asutajate poole – või ma õigupoolest ei teagi, kellele see kiri hommikupimeduses suhtekorraldusfirma poolt adresseeriti… Selliste ultimatiivsete sammudega me kindlasti olukorda ei lahenda.

Kui kõik praegu ühe sammu tagasi astuvad, siis on pärast võimalik kõigil kaks sammu edasi astuda.

Kas ma saan õigesti aru, et kliinikumi nõukogu liikmetele ja kliinikumi asutajatele seda kirja ametlikke kanaleid pidi ei jõudnudki?

Täpselt nii. Mina saatsin pärast nõukogu 31. jaanuari koosolekut kliinikute juhtidele teate, et kutsusime ellu struktuurijuhtimise reformi väga kompetentse ja esindusliku töörühma, ning edastasin palve tulla kokku 13. veebruaril ja neid teemasid üheskoos edasi arutada. Me peame töötama kaasavalt, see on päevselge. Me oleme akadeemiline asutus ja akadeemilisel diskussioonil on siin kindlasti oma edasi viiv koht. Kahjuks, ootamata ära seda kohtumist, saime lugeda täna hommikul uut avaldust meediast.

Kas te kujutate nüüd ette, kuidas see suhtlemine peaks käima, kui sotsiaalminister, Tartu ülikooli rektor ja Tartu linnapea kui kliinikumi asutajate kõige kõrgemad esindajad peavad lugema ajakirjandusest, et on paisatud välja ultimatiivne pöördumine, milles avaldatakse rahulolematust, et nõukogu ei vabastanud kliinikute juhatajate etteantud kuupäevaks juhatuse esimeest? On kahetsusväärselt selge, et nõnda ei ole võimalik asju edasi viia.

Nõukogu on väga selgelt mõistnud, et kliinikumis on juhtimiskriis, me ütleme seda sõnaselgelt välja. Samas on vaja edasi liikuda kokkulepitud struktuuri- ja juhtimisreformiga. Selleks kutsusimegi ellu vastava töörühma, mida juhib nõukogu liige ja üks asutajate esindaja, Tartu ülikooli teadusprorektor doktor Kristjan Vassil. Sellesse rühma on kaasatud väga palju kompetentse ja vaateid, seal on loomulikult inimesed kliinikumi seest, arstide liidust, patsientide esindaja. Rahvusvahelise kogemuse toomiseks on kaasatud ka inimesed Põhjamaadest, kus samuti on selliseid suuri reforme ülikoolikliinikumides ellu viidud.

Töörühm koguneb 7. veebruaril ehk eeloleval reedel. 13. veebruaril on kavas neid asju tutvustada ja läbi rääkida kliinikute juhtidega. Seda kummastavam oli hommikul vara lugeda meediast sellist pöördumist.

Nentisite, et juhtimiskriis on olemas ja selles ei kahtle keegi. Seega ei saa taas jätta küsimata: millest see alguse sai?

Kõigepealt tuletan meelde, et me räägime kliinikumi reformide puhul kolme selge valdkonna – teaduse, õppe ja ravitöö – ühildamisest kõige paremal võimalikul viisil. Kliinikumis on 17 kliinikut, kümme meditsiinilist teenistust, 11 tugiteenistust, mis kõik alluvad otse juhatusele. Selline juhtimissüsteem ei ole kindlasti jätkusuutlik. Meil on vaja leida lahendused olukorras, kus meil on võrgustunud haigla, kus vastutus lasub palju suurema piirkonna ees kui ainult Tartu ja Tartumaa.

Me ei saa juhtunut taandada ainult Priit Eelmäe isikule. Jah, ka nõukogu on talle öelnud, et ta on teinud vigu ja ta on ka ise seda tunnistanud.

Palun täpsustage, mida ta on valesti teinud.

Ta ei ole olnud piisavalt selgitav ega loonud head koostöövaimu. Aga unustada ei saa sedagi, et koostöö on alati kahepoolne.

Reformi eesmärk tuleks selgemalt sõnastada, tuleks moodustada vahetöörühmi. Struktuur on väga suur ja seetõttu on reform kahtlemata väga valus ettevõtmine. Meenutagem, kui palju pingeid tekkis kogu Eestisse, kui Tartu ülikool viis ellu oma struktuurireformi ja kui kujundati neli valdkonda. Mõned sealt alanud probleemid pole siiamaani päriselt lahenenud. Seepärast tuleb muudatusi juhtida väga selgelt ja oma metoodikate järgi.

See kõik ei ole seni olnud selline, kus võiksime pead silitada ja öelda, et asi on tehtud viis pluss. Probleeme kahtlemata on. Aga nõukogu ongi just seda silmas pidades pakkunud konstruktiivseid lahendusi.

Esimest korda paisus tüli suureks 10. jaanuaril. Seejärel justkui jõuti mingitele järeldustele, kuidas peaks edaspidi pingeid leevendama. Täna ütleb sisekliiniku juht ja ülikooli meditsiinivaldkonna dekaan Margus Lember, et tegelikult pole vahepeal midagi muutunud. Kas siit ei peaks mitte järeldama, et Priit Eelmäe pole kõigest hoolimata osanud või proovinudki isikute tasandil usaldust luua?

Kindlasti peab inimlikul tasandil pingeid leevendama. Ma julgen küll arvata, et täiskasvanud inimesed, kes on väga kõrgelt haritud ja kannavad väga auväärt tiitleid, on suutelised oma ego kärpima ning ühe laua taha tulema. Nõukogu poolt on selleks võimalus loodud.

Kui me kohtusime jaanuari keskpaigas kliinikute juhtidega esimest korda ülikooli peahoones, siis nad palusid, et Priit Eelmäed ei kaasataks sinna, et nad saaks kõik vabalt südame pealt ära rääkida. Me tegime seda. Ma väga loodan, et kliinikute juhid osalevad ka 13. veebruarile kavandatud kohtumisel ja me saame seal neil teemadel edasi rääkida.

On väga oluline tähele panna, et juhtimisstruktuuri reform pole sugugi ainus suur asi, mida kliinikumis on tarvis ellu viia. Sellega samal ajal on õhus väga palju asju, mida on tarvis teha ja mida ka juhatus teeb. Ees seisavad läbirääkimised haigekassaga ravimahtude ja uute lepingute üle. Kui me tüli edasi külvame, siis ma küsin: kes läheb neid läbirääkimisi pidama? Millisesse olukorda me läbirääkijatena satume, kui me ise end praegu selliselt nõrgendame?

Ma ei saa ikkagi jätta veel kord tulemata tüli ajendi juurde. Minul ajakirjanikuna on mõnikord õigus välja öelda asju nii, nagu inimesed seda kuluaarides räägivad, ja selle vastasseisuga seoses olen kuulnud küsitavat, kas mitte pole probleemi alge ikkagi selles, et professorid lihtsalt ei talu seda, et nende ülemus on füsioterapeut ehk inimene, kes pole arst. Seega, äkki ongi asi puhtalt egodes?

Ajakirjanikud ei pea alati olema viisakad, aga mina pean. Selle pärast ma nii reljeefselt ei soovi väljenduda. Aga toon näite Põhja-Eesti regionaalhaiglast: seda juhib juristiharidusega inimene, kes saab selle tööga väga hästi hakkama. Tervishoiuasutuse juht ei pea olema kindlasti arst, ei pea tingimata olema doktorikraadiga arst.

Aga kui see on ülikooli haigla?

Näiteid on erinevaid. Ennekõike on oluline see, et juhatuses oleks vajalik kompetents esindatud. Tartu ülikooli kliinikumi juhatuses on ravijuhi ülesannetes doktor Andres Kotsar, kes on rahvusvahelise kogemusega arst.

Mis edasi saab?

Olen täna põhjalikult rääkinud nii sotsiaalministri, ülikooli rektori kui ka kliinikumi juhatuse esimehega. Samuti mitmete Tartu arstidega ja ka arstide liidu presidendiga. Minuga on ühendust võtnud perearstide esinduse juhid. Nende arvukate vestluste põhjal on ikkagi väga selgelt välja toodav see, et tehakse õiget asja. Juhatuse esimees täidab asutajate ja nõukogu otsuseid. Jah, ma ütlen veel kord: on tehtud vigu ning nendest tuleb õppida.

Kõik on sõnades öelnud, et näevad vajadust muudatuste järele. Tuleme siis nende sõnade tagant välja ja lõpetame liivakastimentaliteedi! Räägime silmast silma ja võtame ikka ka juhatuse esimehe sinna laua taha. Ehitame ühisosa ning ärme tegele vastandumise ja ultimaatumite sõnastamisega.

Kuivõrd on teis tegelikult ka veel usku, et see konflikt saab laheneda ilma, et keegi peaks erakorraliselt ametist loobuma?

Kui kõik praegu ühe sammu tagasi astuvad, siis on pärast võimalik kõigil kaks sammu edasi astuda.