Heiki Lill: päästke pensionireform!

Heiki Lill

FOTO: Kristjan Teedema

Kiirustades tehtud pensionireform jätab õhku palju teravaid küsimusi ja lahendamata olulisi teemasid, sest sisulise arutelu asemel käis poliitpalagan. Miks näiteks ei võiks pensionifondis seisvat raha kasutada raskelt haige pereliikme aitamiseks?

Kas me sellist pensionireformi tahtsimegi? Pensionireformi, mis on poolik ning mille ainus eesmärk tundub olema riigieelarvesse lisaraha toomine, mitte tulevaste pensionäride sissetuleku kindlustamine?

Olen tulihingeline pensionireformi pooldaja. Miks? Aga sellepärast, et tahan vanaduses nautida seda tuntud suusataja reklaamitud mõnusat pensionipõlve kaugel soojal maal. Kahjuks aga on reformimine läinud nii kaugele, et lapse vannitamise käigus on laps putku pannud ning alles on jäänud ainult vannivesi ning seegi visatakse välja. Kas tõesti ei saa reformi tulemusena pensionipõlve nautida ning peab sellesamuse suusataja kombel varjutõmbunud elu elama ning häbi tundma oma staatusest?

Selleks et reform tulemusi annaks ning kogumisfond oluliselt suuremat tulu hakkaks teenima, ei ole ju ilmtingimata tarvis kliendile anda võimalust mingisuguse kindla aja tagant süsteemist välja ja tagasi sisse astuda. Tarvis on saada vabalt liikuda erinevate fondide vahel ja siia peavad kuuluma ka välismaised fondid. Ehk siis kliendina tahan ma liituda hoopis palju suurema tootluse ja väiksema haldustasuga Rootsi fondidega. Miks mul ei ole seda võimalust peale reformi jõustumist? Kas tõesti ei luba Eesti riigi valitsus­erakond, kes reformi ette valmistab, saada Eesti riigi alamal võimalikult suurt tulu? Miks? Või ei usalda valitsus riigi alamaid?

Ka peaks hoiduma jaburate ettepanekute tegemisest lihtsalt selleks, et need oleksid tehtud.

Hüva, kui valitsus ei usalda, siis ehk riigikogu usaldab. Ei ole ju riigikogus ainult valitsuserakonnad. Põgus pilk eelnõu parandusettepanekutele ja selgub, et riigikogus ei ole ühtki erakonda, kes Eesti inimest usaldaks tegema mõistlikke otsuseid iseenda tuleviku kohta. Või on opositsioonierakonnad tõesti nii poliitkogenematud, et teevad mustmiljon täiesti jaburat parandusettepanekut ning loodavad nende kõikide sisukat arutelu riigikogus? Hallo! Kes on olnud teenäitaja eelnõude sidumisel usaldushääletusega? Kindlasti mitte Keskerakond.

Mida siis teha, et pensionireformi päästa? Ilmselgelt hakata uuesti seadust parandama. Nii jabur, kui see ka ei tundu. Supp kees kuumaks ning seda hakati tuliselt sööma. Paljud kõrvetasid ennast ära ega suudetud panna end tulevase pensionäri rolli.

Mida tulevane pensionär pensionisambast soovib? Eks ikka raha. Ja palju. Kuidas raha sambasse saab, seda on enamik inimesi ise tunda saanud. Seega selles osas ju arusaamatusi ei ole olnud. Küll aga on arusaamatused tekkinud selles, mis rahaga sambas juhtub ning kas ja kui, siis kes ning miks sellelt seitse nahka koorib.

Seega tuleb pensionikogujale luua selgus ja anda vabadus valida fond, kus tema arvates tema raha kõige paremini hoitakse ja kasvatatakse. Selgust on vaja erinevate tasude asjus. Ja siin ei tohi tõmmata piiri Eesti riigipiiriga. Peab olema võimalus ilma erilise raskuseta investeerida ka välismaist päritolu fondidesse.

Kui ikka rootslastele pakutava fondi tootlus on mitmeid kordi suurem, siis miks ei saa eestlane sinna fondi investeerida? Miks Eesti valitsus seda takistab? Liitintressi võluvitsana toodab ju sama sissemakse, kuid kaks korda suurema tootlikkusega fondis mitu korda suuremat tulu! Kas Eesti riigi valitsus tõesti ei soovi, et eestlane saaks tulevikus suurt pensioni?

Selleks et reform tulemusi annaks ning kogumisfond oluliselt suuremat tulu hakkaks teenima, ei ole ju ilmtingimata tarvis kliendile anda võimalust mingisuguse kindla aja tagant süsteemist välja ja tagasi sisse astuda. Tarvis on saada vabalt liikuda erinevate fondide vahel ja siia peavad kuuluma ka välismaised fondid.

Ja veel, õnnetused käivad ikka mööda inimesi. Me kuuleme, loeme ja vaatame meedias pea iga nädal, kuidas mõni perekond palub abi raske haiguse käes kannatava pereliikme ravi tarvis. Meist igaüks võib sattuda sellisesse olukorda. Kui aga pensionifondi on kogunenud summa, mis ületab ravimiseks vajaliku, ning perekond otsustab seda kasutada, siis peab ju olema võimalik pensionifondist ka ainult raviks vajaliku summa kättesaamine ning kogumise jätkamine. Mitte aga üksnes hetkel plaanis olev kümneaastane paus.

Lugupeetud saadikud! Palun lõpetage Toompeal tsirkuse tegemine. Taastage olukord, kus riigikogus toimub sisuline töö ning seadused arutatakse ka päriselt ja sisuliselt läbi. See töö peab käima ikka lähtudes riigi kodanike huvist, aga mitte vaid koalitsiooni püsimajäämise otsustamiseks, kui eelnõude hääletus on seotud valitsuse usaldamisega, nagu nüüd. Ka peaks hoiduma jaburate ettepanekute tegemisest lihtsalt selleks, et need oleksid tehtud. Nii koalitsioon kui ka opositsioon peavad tegema täiskasvanutele eakohaseid ettepanekuid seadusloomesse ja neid ka arvesse võtma. Palun käituge väärikalt!

Ja mis kõige tähtsam pensionireformiga seoses – andke fondide valimisel päriselt vabadus valida. Valida kõige tootlikumad fondid Euroopas. Ärge olge kitsarinnalised jonnipunnid! Seadke kogujate, mitte enda huvid esimeseks!

Tagasi üles