Keele teritaja: aasta kääne

Keele teritaja Foto: Artur Kuus

Igal aastal valitakse meil aasta muld, aasta seen ja kes teab mis veel. Mina soovitan valida aasta kääne ja ma tean, milline selleks saaks.

Kokku on meil neid 14, kuid mõni neist on tähtsam kui ülejäänud. Või vähemalt jääb selline mulje – olen päris kindel, et kui teha statistikat, millise käände kasutamine on tõusuteel, osutuks selleks saav kääne.

Saaval käändel on eesti keeles oma kindel ülesanne: selle abil väljendame olekut või seisundit, millesse siirdutakse (jäin haigeks), ajutist või juhuslikku olekut (oli mulle vennaks), otstarvet (ehitati haiglaks) ja aega (lähen nädalaks puhkusele). Esimese ja viimase funktsiooniga kõnelejatel-kirjutajatel ei paista probleeme olema, küll aga ilmselt ei tajuta saava käändega väljendatavat juhuslikkust.

Jutt on sellistest lausetest, kus olema-verbi püütakse laiendada saavas käändes nimisõnaga, kuigi eesti keeles saab see nimisõna, kui see ei väljenda juhuslikku või ajutist olekut, olla vaid nimetavas või osastavas käändes.

Võtame või lause «Ants oli aus saunamees». Saame teada, et saunas elas keegi Ants, kes ei valetanud, varastanud ega teinud muud valskust. Tähendus aga muutub lauses «Ants oli ausaks saunameheks». See Antsu-nimeline mees on kas juhuslikult sattunud või ajutiselt saadetud päris saunamehe asemele sauna elama.

Lisaks peab ta jätma mulje, et ta on sama aus kui õige saunamees, kuigi võib-olla päris elus on ta paras pätt. Samuti nagu juhuslik Sauna-Ants, pannakse mis iganes objekt või subjekt täitma rolli, mis justkui polegi päris. Näiteks teatab haridusministeerium, et tunnustusürituse eestvedajateks on haridus- ja teadusministeerium ning Eesti haridustöötajate liit.

Saava käände lembus torkab aga eriti teravalt silma igasuguste eesmärkide seadmise lausetes.

Oleks ju üsna kurb, kui tunnustusüritus jääks pooleli, kuna asjaosalised punnitavad ühtäkki silmi, leides enda kohast, kuhu nad on sattunud täitsa juhuslikult ja kus nad ei oska midagi peale hakata.

Seesugune saava käände lembus torkab eriti teravalt silma igasuguste eesmärkide seadmise lausetes. Miskipärast ei julgeta või ei taheta võtta projektides, meetmetes, programmides jne konkreetseid eesmärke, vaid esitatakse neid kui ajutisi: programmi eesmärgiks on rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline kõrgharidus.

Mõistlik on ju mõelda, et sellised suured eesmärgid on ikka päriselt, mitte ei leita poolel teel, et tuleb teha kannapööre ja asendada üks ajutine eesmärk teise, seekord juhuslikuga, ning nõnda laperdada muutuste tuules kui kaptenita laev tormisel merel.

Sellist keelekasutust võib esile kutsuda projektipõhine mõtlemine, kus elatakse projektist projektini ja midagi kindlat polegi. Või kardab kirjutaja võtta vastutust, sest saav kääne lisab lausesse tubli portsu ebamäärasust.

Keelemees Henn Saari on juba ligi 50 aastat tagasi öelnud, et kus vähegi kannatab ilma iksita, seal peabki ütlema ilma iksita. Ja nii on praegugi.