/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
31. jaanuari õhtul kogunes suur hulk rahvast Tartu linnamuuseumi näitusele, mille kõige uuem eksponaat oli kunstnik Anu Raua loodud valgetes, helehallides ja -sinistes toonides gobelään, valminud Tartu rahu 100. aastapäevaks.
Galerii ⟩ Suure väega rahukõneluste vaip ripub Tartu linnamuuseumi seinal
Tartu linnamuuseumi direktor Sirje Karis oli näituse avamisel teosest liigutatud ning ütles tänulikult, et see on Eesti kuulsaima kunstniku töö, midagi väga ilusat, rahvuslikku ja olulist.
Tartu rahu vaip on üles seatud Tartu rahu tuppa, kus see peaks olema koos ovaalse lauaga, mille ümber Tartu rahukõnelusi sada aastat tagasi peeti. Aga ei ole, kuna läbirääkimiste laud on lähetuses Jaan Poska koolis ja tuuakse tagasi nädala pärast.
Tartu rahu tuppa on nüüd üles seatud ka Ants Piibule kuulunud rahulepingu originaaldokument, millelt leiab tema käega kirjutatud märkusi ja mil on peal kõik originaalallkirjad. See dokument on Tartu linnamuuseumis tänu Ants Piibu pojapojale Erik Piibule, kes samuti avamisel viibis.
/nginx/o/2020/02/02/12910305t1hd632.jpg)
Ka on linnamuuseumis praegu näha kümnel kokkurullitaval stendil väljapanek, mis räägib Tartu rahust ja nendest pikkadest kuudest, mis sõlmimisele eelnesid, tutvustades lobitööd ja linna restorane, saunu ja kauplusi, mida läbirääkimistel osalenud mõjuvõimsad inimesed külastasid ning neis lõõgastades aega veetsid. Linnaruumilgi on olnud oma roll.
Kümme kokkurullitavat stendi tähendavad, et tegu on rändnäitusega, mille eesmärk on jõuda koolilaste ja noorteni. See hakkab Eestimaal ringi reisima ning alates 18. veebruarist kuni 8. märtsini asub näitus juba Viljandi gümnaasiumis. Rändnäituse kuraatorid on Martin Jaigma ja Hiljar Tammela.
Tartu linnapea Urmas Klaas märkis, et maailmas ei ole väga palju neid linnu, mille nime järgi on mõni rahuleping ristitud, aga Tartul on see au.
«Seda suurem on meie rõõm, et Eesti iseseisvus on kindlustatud just Tartu rahulepinguga,» ütles ta. «Sellega on meil, tartlastel, alati võimalik soovida teistele inimestele, rahvastele, riikidele samuti head Tartu rahu, kuna Tartu rahu on palju laiem mõiste, see on igavikulise väärtuse ja tähtsusega.»
Kunstnik Anu Raud tänas Tartu rahu linna, ülikoolilinna, 2024. aasta kultuuripealinna – ühesõnaga Tartut ning kõiki inimesi, kes teda vaiba loomisel olid toetanud ja inpiratsiooni jaganud. Oma teose kaasautoriks peab ta peapiiskop Urmas Viilmat, kes läkitas talle oma peapiiskopiks pühitsemise jutluse – selle ta kandis ette 2015. aastal, aga samuti just 2. veebruaril, ning ühe ajaloolise foto Tartu rahulepingu allakirjutamisest.
/nginx/o/2020/02/02/12910303t1ha8b4.jpg)
Tartu rahu vaibal on pidulik valge ja lumine talveilm tuulevaikuses. Taamal Eestimaa, keskel ülikool, selle ümber väiksed talumajad ning mehed ja üks naine ülikoolisammaste poole kiirustamas. Lepingu allakirjutamisest jutustavad see-eest sõnatud tunnistajad: küünal, kirjasulg, tindipott, kirjapress, piip ja prillid, kaks sõrmikut, koma.
Anu Raud ei unustanud nimetamast oma kudujaid Merike Londi, Eva Maatenit ja Reita Taalmaad, ilma kelleta seda vaipa poleks sündinud ning kellest kaks esimest sündmusel kohal olid.
/nginx/o/2020/02/02/12910304t1h3160.jpg)
Ka tuletas Anu Raud meelde talle usaldatud ülesande raskust ning selgitas, et vaip on ju pehme jõud just niisamamoodi nagu käsitöögi. Tal ja tema kudujail tuli nüüd selle pehme jõu ja käsitööoskustega edasi anda sõja lõpp, raske aeg ja väga keerulised läbirääkimised, ühesõnaga poliitika.
Lõpuks soovis Anu Raud rahu, südamerahu ja hingerahu, tasakaalu ja helgust ning uskus, et kui kuskil on olemas mingid jõujooned, mis midagi määravad, siis võivad need olla isegi õhus või mõnes kalendripäevas. Ühe koma ja muude asjatoimetuste tõttu sattus Tartu rahule allakirjutamise päevaks mitte 1. veebruar, nagu algul oli plaanitud, vaid 2. veebruar. See on aga küünlamaarjapäev, mis on kristlikus kalendris oma olemuselt väga tähtis maarjapäev ja mis Tartu rahule väge juurde annab.