Prokuratuuril on olnud viimastel aastatel kõvasti punnitamist poliitilise taustaga korruptsioonikaasuste püsti hoidmisega. Olgem ausad, enamasti pole see õnnestunud. Et aga samas on olnud tegu mahukate ja keeruliste juhtumitega, võib mõningaid taandumislahinguid paratamatuseks pidada. Küsimus on mastaabis: kui sageli selliseid häbilugusid alla neelata tuleb ning mida need kokkuvõttes räägivad meile meie õiguskaitsesüsteemi võimekusest ja töövõtetest.
Suvorovi juhtum on puhas nagu prillikivi, kaitsepolitsei ja prokuratuuri täielik häving. Mingis mõttes isegi naeruväärne. Kirvega mindi kurge püüdma ning lajatati valus haav otse omaenda varbasse.
Avaliku elu tegelaste, eriti poliitikute kohtuprotsesside puhul on tavaline, et õigeksmõistva otsuse korral jääb osa inimestest ikka kahtlustama. Olgu kohtuotsuses kirjas mis iganes, nemad usuvad ikka, et kusagil eksisteerib teistsugune tegelikkus, et sedapuhku polnud lihtsalt õiguskaitseorganite küüned piisavalt teravad.
Suvorovi juhtum on puhas nagu prillikivi, prokuratuuri täielik häving.
Seevastu Suvorovi juhtum jätab agadele vähe ruumi. Riik häbenegu või silmad peast, aga üks poliitiline karjäär on hävitatud. Õigust on küll mõistetud, kuid õiglust pole kusagil.
Ma ei tea Suvorovi plaane. Võimalik, et ta eelistab pärast viimaste aastate ebameeldivat kogemust omi ambitsioone ellu viia ettevõtluses. Ent on ka väidetud, et tema sõna ei olnud hiljutises Keskerakonna Tartu piirkonna sisetülis kaugeltki tühine ja see annab alust arvata, et ta pole päriselt kõrvale heitnud võimalust naasta munitsipaalpoliitikasse. Seda tulekski talle soovitada. Andku tuld! Nii kuis torust tuleb.