Logopeed Reeli Mišiniene ehmus kolleegide üllatuslikust õnnitlusest

Reeli Mišiniene ees on peegel, mis on surdologopeedi töös lastega tähtsal kohal.

FOTO: Sille Annuk

Tartu Hiie kooli logopeed Reeli Mišiniene oli ennelõunal logopeedia tunnis, kui korraga astusid sisse õppealajuhataja ja teised kolleegid. «Mul oli ehmatus väga suur, sest mul ei olnud õrna aimugi, mis toimub,» ütles ta. «Mõtlesin, et olen midagi halvasti teinud.» Aga kolleegid tegid ootamatu üllatuse seepärast, et teenekas logopeed oli pälvinud presidendilt Valgetähe V klassi teenetemärgi. Intervjuus vastab ta küsimustele oma tegevuse kohta.

Kuidas kommenteerite teenetemärgi saamist?

Kõigepealt mõtlesin, et miks mina - on ju minust palju paremaid ja tublimaid.

Aastal 2008 saite Tartu aasta õpetaja tiitli ja 2015 Tartu haridusmaastiku aasta suunaja tiitli. Kui tähtis on teile nende tunnustuste kõrval Valgetähe teenetemärk?

See paneb täpi kõikidele teistele tunnustustele. On aga selline tunne, et võibolla ma ikkagi veel ei ole seda väärt.

Kui kaua olete olnud Hiie koolis ametis?

Hiie kooli tulin ma 1970. aastal ja olin rohkem kui 20 aastat õppealajuhataja. Väsisin sellest tööst ära ja soovisin endale kurtide laste klassi. Kui nad lõpetasid kooli, hakkasin oma otsese eriala surdologopeediaga tegelema, ja ma leian, et see on hea, mis ma teen.

Aastal 2014 ilmus teie ja Elle Ojasaare koostatud ning Innove kirjastatud «Surdologopeedi käsiraamat». Mida veel olete saanud oma kogemustest ja teadmistest paberile või mõnele muule teabekandjale panna?

Trükist ei ole rohkem eriti midagi ilmunud, aga ma olen enda tehtud materjale jaganud kolleegidega. Olen teinud ka mõned videod peenmotoorikast ja logopeedilisest massaažist. Ühte ja teist, aga mitte midagi eriti põhjapanevat.

Kuidas teist sai surdologopeed?

Kui lõpetasin Väike-Maarja keskkooli, ei tahtnud ma kolhoosi tööle minna. Porkunis oli kurtide kool, kuhu direktor võttis mind lasteaiakasvatajaks. Pärast aasta töötamist tundsin, et minu kutsumus on aidata väikseid kurte suhtlema ja oma kohta elus leidma nii, et ei peaks olema ainult viipekeelne, helitu suhtlemine. Avanes võimalus minna õppima Moskvasse pedagoogikainstituuti surdologopeediat ehk kurtide kõnehääle õpetust.

Olen lugenud, et logopeede on Eestis tunduvalt vähem kui neid oleks tarvis. Kuidas on lood surdologopeedidega?

Praegu õpivad kuulmispuuetega lapsed Hiie koolis Tartus ja ka Tallinnas. Ma arvan, et surdologopeedide järgi nõudlust enam ei ole, sest lapsed implanteeritakse - operatsioonil viiakse elektrood ajju -, ja kui ära kasutada minimaalseid kuulmisjääke, saavad nad pärast algteadmiste omandamist minna tavakooli kuuljate maailma. Mõned saavad rehabilitatsioonis veel oma kooli õpetajate juures hääldus- ja kõneõpetust lisaks.

Tagasi üles