Stepan Karja: kas paitame veel siidkinnastega?

Stepan Karja Foto: Margus Ansu

Iga inimene, olgu tal juhiluba taskus või mitte, isegi normaalselt arenenud lasteaialaps peaks sõiduki ohtlikkust teadma. Saati veel, kui juht on purjus.

Errare humanum est. Jah, inimene on ekslik, kuid eksimusi on mitmesuguseid: üks lööb endale haamriga näppude pihta või ostab ebamugavad kingad, teine hakkab vaenuliku riigi spiooniks või kaevandab tunneli pangahoone alla. Vandeadvokaat, tuntud liiklusjurist Indrek Sirk väidab kirjatöös «Pudeli juures ja rooli taga oleme võrdsed» (PM, 15.1) psühholoogina: «Igal inimesel on emotsioonid ning on olukordi, kus emotsioonid löövad üle pea kokku.»

Kontekstist võib aru saada, et Sirgi arvates on Saaremaal mitme inimese surma põhjustanud joodikjuhi hukkamõistmisel ja temale range karistuse nõudmisel liiale mindud. Samas järgnebki: «Ei ole vaja üksikut eksijat kohe võlla tõmmata.»

Mis mõttes oli joobes kihutaja üksik seaduserikkuja, kui kirjatöö autori väitel, mis põhineb uuringutel, sõidab Eestimaa teedel iga päev umbes 4000 purjus juhti? Ilmselt oli kirjutajal tahe väita, et tol mehel ei vedanud, juhtus viperus, mis põhjustas rasked tagajärjed, ja kõik tuli avalikuks. Teisal seisab tekstis selgemalt: «… ei saa iga vahelejäänut nuhelda karmilt üksnes seetõttu, et ta vahele jäi.»

Vist ei peaks lihtkodanik juristile meelde tuletama, mis puhul riik seaduserikkujaid karistab. Samuti olnuks paslik temalt loota sirgemat selgitust, miks me saame pudeli juures võrdseiks, kui üks ainult mekib ja teine kaanib end laua alla. Üks lauast tõusnu kõnnib sirgelt, kuid sõiduki ligi ei lähe, teine, kes vaevu jalul püsib, nõuab süütevõtit.

Ja roolitagusest võrdsusest: seadusetähe järgi võivad võrdse vastutusega töötada loomafarmi põhuvedaja ja kooli- või ekskursioonibussi juht, kuid usun, et need roolikeerajad tunnevad vastutuskoormat vägagi erinevalt.

Seadusetähe järgi võivad võrdse vastutusega töötada loomafarmi põhuvedaja ja kooli- või ekskursioonibussi juht, kuid usun, et need roolikeerajad tunnevad vastutuskoormat vägagi erinevalt.

Ammusest ajast tuntud aksioomide (sõltuvuse ravi algab inimesest endast; trellide taga ei muutu inimene karsklaseks; inimese organism ei vaja alkoholi; koolitusel tuleks välja selgitada, kas inimene on üldse sobilik autot juhtima) kõrval tundub eespool mainitud kõrvutus 4000 joobes juhi ja üksiku vahelejäänu karistamisega suure üllatusena, sest peaaegu kuulutab karistamise ebaõiglaseks ja ebavajalikuks.

Üldtuntud tõde on seegi, et hirm karistatud saada mõjutab suurt osa inimesi ning tagab õigluse ühiskonnas, kuid selle väite vastupidise tähenduse leiame kohe artikli algusjaos, kus Sirk väidab, et karistus ei ole imevits: «Kui karistused mõjutaksid inimesi rikkumistest hoiduma, siis oleks juba sajandeid tagasi saavutatud inimkonna jäägitu õiguskuulekus.»

Samas saame ka imerohu teada: «Karistus vajab täpset doseerimist, et ta mõjutaks inimest hoiduma tulevikus ...», nii et karistus tuleks kasuks karistatule ja oleks hoiatuseks teistele.

Lugedes võttis päris nõutuks. Kas karistuste doseerimist polegi juba sajandeid tagasi harrastatud? Kas pidevad arutelud, mis võtavad hoogu eriti raskete tagajärgedega liiklusõnnetuste puhul, kui arvustatakse erinevaid karistuse vorme, rangust ja kestust, karistuse ärajäämisi, karistatute eluhoiakute muutmise võimalusi, riigi arvepidamise lünklikkust karistatute ja karistuste üle jms – kas kõik need ühiskonnas laineid löövad debatid alates poetagustest ning lõpetades riigikogus ei käsitle sama, st doseerimist?

Ka Indrek Sirk on eespool mainitud teemadel ajakirjanduses esinenud ega mäleta, et oleksin neis märganud heitlikkust või liiga kergekäelisi väiteid. Pigem vastupidi, tal on väidete tõestuseks piisavalt statistikat ja tegelikkusest võetud näiteid ning ta on demonstreerinud selgelt, mis seadusesätetes seisab punktide-komade vahel ning küllap on teinud ametkondadele ettepanekuid liiklust korraldavate seadusaktide kohta.

Nüüd aga näib, et tema hoiak on muutunud, justkui oleks ta hakanud joodikjuhtide kaitsjaks, seejuures naiivsena üle pingutades. «Roolijoodik ei plaani kurja, ta lihtsalt ei teadvusta oma ohtliku käitumise võimalikke tagajärgi.»

Kuidas siis nii? Iga inimene, olgu tal juhiluba taskus või mitte, isegi normaalselt arenenud lasteaialaps peaks sõiduki ohtlikkust teadma.

Sirgi arvates aga võib sõidukijuht mitte teada, et liiklusõnnetusele võib järgneda karistus, mille tõttu võib ta kaotada töökoha ja vähendada enda sissetulekut, mille tõttu kannatavad lähedased! Aga tekstist leiame ka lause: juba sada aastat tagasi pandi kirja, et autojuhiloa saab vaid karske ja korralike elukommetega inimene.

Sõnamäng, et rumal inimene astub sama reha otsa korduvalt, püüabki tõestada inimese ekslikkust. Toetades palavalt riigi senist karistuspoliitikat ja tundes kaasa vahelejäänutele on Sirk ülemäära hoogu sattunud: ta võtab tõe pähe purjus juhtide ütlemised, mis tõenäoliselt hakkasid levima juba sada aastat tagasi, et võetud sai ainult pokaal veini, paar pitsi viina või paar õlut, ning tema usub purjutaja juttu, et pohmell on temale tundmatu nähtus.

Olnuks paslik loota sirgemat selgitust, miks me saame pudeli juures võrdsei ks, kui üks ainult mekib ja teine kaanib end laua alla. Üks lauast tõusnu kõnnib sirgelt, kuid sõiduki ligi ei lähe, teine, kes vaevu jalul püsib, nõuab süütevõtit.

Nii et neid puudujääke juhtide teadmistes tuleb koolitustega tasandada. Tõdemusele, et rumaluse vastu aitab teadlikkuse kasvatamine, ei saa ju vastu vaielda, küll aga on raske nõustuda, et täiskasvanud inimene alkoholist suurt midagi ei tea. Ei teata, kui kahjulik on see inimese tervisele. Nii et alles pärast rasket avariid tuleb eksinud juhile teha selgeks «alkoholi mõju üldiselt, kogused ja tarbimisharjumused, mis inimest negatiivselt mõjutavad».

Veel mitmeid muid tegevusi nimetab autor raskelt eksinud autojuhtide teadlikkuse arendamiseks.

Ei peagi olema jurist mõistmaks, et riik ei soovi vanglaid ülerahvastada, vaid taotleb liikluskorra parandamist pehmemate meetmetega, nagu puhkepauside pakkumine kiiruseületajatele, sagedasem suusõnaliste hoiatuste kasutus jms. Erilise kingitusena tuli joodikjuhtidele seaduseparandus, mis vabastab avarii põhjustanud juhi joobes juhtimise süüst nii-öelda ehmatuse järel rüübatud lonksudega («Viinapudel oli juhuslikult autos»).

Peagi hakkasid sagenema kokkuleppelised, enam-vähem nullilähedased ja tingimisi mõistetud karistused ning isegi karistuseta jätmised.

Kõnealune valdkond on ju erakordselt keeruline ning inimeste käitumishoiakute muutmiseks tulebki mitmesuguseid võtteid ja viise katsetada.

Aktiivsete kodanike kaasalöömine liikluskultuuri parandamisse on igati tervitatav, heitlikud mõttearendused aga seda kuigi palju ei toeta. Näiteks mainides vajakajäämisi, öeldakse artiklis, et väärtegude lühimenetluse rakendamisest lähtuvalt kanti esialgsete andmete kohaselt läinud aastal karistusregistrisse alla 20 protsendi avastatud liiklusrikkumistest. Seega pole riigil süsteemi, kuidas korduvrikkuja üles leida.

Nii et neid tuleks ikka otsida? Kas ka karistada? Eespool aga on väide, et retsidiivseid purjuspäi sõitjaid on siiski vähe ning seetõttu ei saa iga vahelejäänut nuhelda karmilt üksnes seetõttu, et ta vahele jäi. Justkui oleks retsi võimalik karistada ka siis, kui ta pole vahele jäänud.