Tiit Hennoste

FOTO: Erik Prozes

Tartu Postimehe palvel arutleb keele- ja kirjandusteadlane ning meedia tundja Tiit Hennoste mõjukuse mõiste üle. Miks? Sest 23. jaanuaril avaldas Tartu Postimees 2020. aasta Tartu ja Tartumaa mõjukate edetabeli TIPP 100, mida saab uurida SIIT.

Aasta inimene, aasta arvamusliider, Eesti mõjukad, sajandi sada eestlast jne. Edetabeleid on enam kui edekabeleid. Ja ikka on ühe või ainsa tunnusena valimise aluseks inimese mõjukus.

Mida mõjukus tähendab, pole just selge. Seda näitavad iga edetabeli järel tulevad kommentaarid, mis panevad kahtluse alla mõne valitu, väljajäänu või tippmõjukate valimise mõtte ülepea. Ja toovad välja keerukad seosed selliste omadusega nagu kuulsus või populaarsus. Ainus, mida kahtluse alla ei ole seatud, on arusaam, et mõjukad inimesed on olemas.

Kes pääseb marjamaale?

Aga kokkuvõttes, mõjukas on see, kes mõjutab meie mõtteid, tegusid, tundeid ja eetikat.

Igasuguste objektiivsete valimiste aluseks on põhimõte, et kõigil peaks olema võrdsed lähtevõimalused. Pole raske näha, et mõjukate valimisel see ei kehti.

Kõige enne tuleb üks tegur – amet. Mõjukate seas prevaleerivad tipp-poliitikud, tippametnikud, tippomanikud jms. Viimase aja Eesti üllatusena ka kirikutipud tänu peapiiskopi aktiivsele tegutsemisele. Aga ka näiteks haridustegelaste seast satuvad nimekirja ikka ja jälle rektorid, professorid, direktorid, sekka mõni üksik alam olend.

Kuid keegi ei koosta ju mõjukate ametite või võimude edetabelit. Siis oleks asi lihtne ja aastast aastasse korduv. On selge, et Tartu linnapea ja ülikooli rektor on Tartumaal mõjukad isikud igal aastal. Kas just esimene-teine, aga eesotsas kindlasti. Kui aga järele mõelda, siis on näiteks prügiveofirma omanik vähemalt sama mõjukas, sest tema teod ja tegematajätmised mõjutavad meie elu vägagi tugevasti. Aga kardetavasti ei tea 99 protsenti meist oma prügiveofirma omanike nimesidki. Ja keegi ei hakka neid mõjukate edetabelisse panema... Kesksed mõjukad tulevad ikka poliitilise ja ideoloogilise võitluse areenilt.

Et asja segasemaks ajada, võime küsida mitu küsimust.

Amet, elukutse ja mõjutegevuse valdkond ei pruugi olla üldse samad asjad. Võime küsida, kas näiteks mõjukate hulka kuuluvad teadlased või õppejõud on seal oma ametitegevuse või poliitiliste kommentaaride tõttu? Siia juurde tasub Tartu kontekstis lisada ühe vähemõeldud asjaolu. Nimelt on alati olnud omas ajas «seksikad» teadusalad, mille viljelejad on kuulsad ja nende loodud mõttemustrid mõjutavad inimesi kaugel väljaspool teadust. On olnud ka aegu, mil selleks olid keele- ja kirjandusteadus, praegu aga paistavad silma geeniteadlased ja semiootikud (kes on mõnigi kord asunud keeleteadlase liistude juurde).

Võime isegi küsida, kuidas hinnata inimest, kes on saanud päranduseks näiteks suure nutitelefonifirma? Muidugi on ta mõjukas. Aga kas me tahame teda näha edetabelis? Või on kohustuslikuks eelduseks iseenda töö, teadmised ja anne? Siit võib edasi küsida, kas loll saab olla mõjukas? Kindlasti saab, nimesid ei nimeta.

Võime küsida, mida teha lastega, kelle haiguse raviks miljoneid kokku korjatakse. Kindlasti mõjutab see inimesi. Aga kas pidada mõjukaks imikut? Või tema vanemaid? Või hoopis kampaania eestvedajaid? Või kas panna inimestega ühte ritta liikumised või organisatsioonid? Kusjuures nende niiditõmbajad on tihti kadunud kaugele interneti avarustesse. Valime hashtag'i?

Ja lõpuks. Alati on olnud hallid kardinalid, kes mõjutavad varjus ja näevad suurt vaeva, et mitte kuhugi edetabelisse sattuda. Kui järele mõelda, kuuluvad sellesse varjuringi paljud hoopis teiste elukutsete inimesed, kelle nimed ehk hiljem legendidena levivad. Parim näide on õpetajad ja konsultandid. Kui tuua näide kaugusest, siis omaaegse Tartu eesti keele õpetaja Vello Saage mõju eesti tippkirjanike kujunemisele ja nende kaudu meile kõigile on väga suur. Ja irooniaga pooleks, ka lood staari maniküürija mõjust tema mõjutoonud mõtetele pole laest võetud.

Mida mõjukas mõjutab?

Mida mõjukas õieti mõjutab? On kerge näha, kuidas poliitikud, ärimehed, kuulsad kirjanikud ja mõtlejad mõjutavad meie tegusid ja mõtteid. Sportlaste puhul lähevad asjad aga segasemaks. Kuulsate jalgpallurite ülimõju on ammu tuntud tõsiasi, isegi jalgpallinõrgas Eestis. Lugesin kusagilt, et Ott Tänak kinnitavat oma eluvaatega «õige eesti mehe» enesemüüti. See paistab mu jaoks üsna arvutist väljaimetud mõte. Mu arust on asi muus. Sportlased mõjutavad ennekõike meie tundeid. Panevad suure hulga inimesi tundma rõõmu ja kurbust. Ja minnes teise elukutse juurde –Eestis on alati olnud kirjanikud, kelle mõju on eetikas ja eluvaates, mida nad kannavad. Ja see mõju ei pruugi kuidagi oleneda sellest, kas nad valimise aastal üldse sõna võtsid (nagu mullu Mikita) või peaaegu mitte (nagu Runnel).

Teisalt, mõju tasand on erinev. Kuulsuste soengumood, söömise või nälgimise (loe dieetide) tavad mõjutavad tohutuid inimhulki. Aga kardetavasti ei ole soengumood just erilise tähtsusega mõju, kui see juhtumisi ei ole biitlite tukad, mis muutsid kogu meestemoe paradigmat. Ent toitumise ja eriti nälgimise mõju võib olla selline, et arstidel tuleb hiljem palju vaeva näha...

Ja selle kõrvale käib hoopis üldisema tasandi küsimus, kas negatiivset mõju tuleks arvestada. Kas võtta Hitler sisse või mitte? Ja mida teha ambivalentsete juhtudega. Näiteks mullune maailmatipp Greta Thundberg kliimaprobleemide teadvustajana ja tema esile manatud kliimahüsteeria. Või mida teha joodik-kirjanike või narkomaan-rokkaritega. Ei usu, et keegi hakkas Oskar Lutsu mõjul alkohoolikuks, aga rokistaaride narkootikumilembuse mõjust meelemürkide tarvitamisele ei saa kuidagi mööda minna.

Aga kokkuvõttes, mõjukas on see, kes mõjutab meie mõtteid, tegusid, tundeid ja eetikat.

Kuidas pääseda tippu?

Mõjukate ebetabeleid on kokku pandud eri viisil. Mõju saab mõõta sotsioloogiliselt, tehes küsitluse kõigi reeglite järgi. Teaduses loetakse kokku nn 1.1. artikleid ehk valitud siseringi kuuluvates ajakirjades avaldatud artikleid. Siin oleks see siis tekstid või esinemised mõjukates meediakanalites. Aga teaduses on oluline ka h-indeks, mis lihtsalt öeldes loeb kokku teiste teadlaste viiteid sinu artiklitele. Siin oleks selle vasteks mainimised ja tsiteerimised ajalehes või sotsiaalmeedias.

Aga tegelikult ei pruugi sotsioloogia aidata, sest tihti hindavad inimesed mõju läbi oma sümpaatia ja antipaatia («ma ei taha tema mõju ja kõik»). Ja nii on valimiskogudeks eri kordadel üsna erinevad inimrühmad.

Üldjuhul peab inimene ise oma mõjusse panustama. Ehk vaid tipp-poliitikute puhul panustavad nende abilised-varimõjukad. Samas, mullu valiti mõjukaimaks Margus Linnamäe, kes avalikkuses sõna ei võta ja kelle värske foto jahtimist tutvustati samal viisil nagu mõne haruldase loomaliigi pildile saamist. Põhjus on teadagi selles, et tema äride haare mõjutab meid kõiki ja iga jumala päev.

Aga valdav osa mõjukaid vajab tippu tõusmiseks võimendit. Põhiliseks võimendiks on meedia ja kitsamalt ajakirjandus. Ja siin satume huvitavasse olukorda. Üks näide. Mullusest tekstisajust on lihtne leida kümneid EKRE-vastaseid sõnavõtte. Ütlejad on ülivaldavalt mõjukate ringi kuuluvad inimesed. Etteheited on üldjuhul samad, ja isegi sõnad korduvad. Aga mõni võimendatakse suureks. Nagu näitleja Juhan Ulfsaki kõne, mida ajakirjanik Kristjan Pihl ülistas ülivõrdes: «Sellist kõnet ei ole peetud Eesti riigis vist 1980ndate lõpust saati.» Ülistusel pole mingit katet, aga see näitab hästi, kuidas masin töötab. Kuulaja kuuleb ja lugeja loeb ja võtab paljude sama asja ütlevate tekstide seast välja just selle. Ja koos sellega tõstab mõjukate edetabelisse nime Ulfsak, mitte X, Y või Z.

Mis ma tahan sellega öelda? Kokku võttes on ikka nii, et edetabeli taustal paistavad kahe võimendi kõrvad. Esimene on võim: kõigis edetabelites paistavad välja ikka need, kellel on võim. Ja kuna võimutippu kuuluvad enamasti mehed, siis tuleb mõjukaid naisi ebetabelitest tikutulega taga otsida. Ja teine on ajakirjandus/meedia. See loob kõigepealt mõjukad, seejärel selekteerib nende seast mõned ja lõpuks paneb need ise pingeritta. Nii see ratas veereb.