Linnamuuseumis kohtab kolme haruldust

Muu hulgas ka Tartu vaatega postkaarte koguv Indrek Ilomets rääkis, et paljud kollektsionäärid ei pööra postkaardi kuupäevadele erilist tähelepanu, sest osale pakuvad huvi vaid pildid, osale hoopis postmargid. «See oli minu isiklik hullus, et hakkasin neis kuupäevades tuhnima,» ütles Ilomets.

FOTO: Sille Annuk

Minu armas Betty! Aastavahetuseks saadan Sulle ja Sinu omadele südamlikuimad ja parimad soovid. Täitugu järgmisel aastal Sinu soov välismaale reisida. Sinu kirja sain ma kätte, tänan siinkohal ühtlasi ka selle eest ja vastan sellele kohe varsti. Südamliku tervitusega Sinu Emmi.

Sellist sõnumit kannab teadaolevalt vanim postist läbi käinud Tartu piltpostkaart, mida koos veel kahe postkaardiga saab näha Tartu linnamuuseumi mikronäitusel «Haruldusi erakogudest: linnavaatega postkaardid 19. sajandist».

Tallinn 1894

FOTO: Sille Annuk

Tallinn 1894 – teadaolevalt kolmas Venemaal saadetud piltpostkaart

Andrus Rüütli kogusse kuuluv teadaolevalt vanim Eestimaal postist läbi käinud Tallinna vaatega postkaart, mille mark on küll suuremalt osalt eemaldatud, kuid postitemplite kuupäevad selgesti loetavad. Postkaart on saadetud 13. juulil 1894. aastal Tallinnast ja Moskvasse jõudnud kaks päeva hiljem.

Postkaardi esiküljel on Tallinna Pika Hermani torni pilt ja all tekst Souvenir de Reval.

Riia 1893

FOTO: Sille Annuk

Riia 1893 – teadaolevalt vanuselt teine Vene keisririigis saadetud piltpostkaart

​16./28. detsembril 1893. aastal Hollandisse Tiburgi saadetud piltpostpostkaart Indrek Ilometsa kogust. Väljaandja Carl Schulz, kes oli fotograaf ja kirjastaja Riias ning Tartus. Ilomets ei ole suutnud kindlaks teha, kes on kirja saatja, kuid adressaat Leo Daamen on Tilburgi 19. sajandi lõpu, 20. sajandi alguse aadressiraamatutes täiesti eksisteeriva kaupmehe nimi.

Tartu 1894

FOTO: Sille Annuk

Tartu 1894 – teadaolevalt neljas Venemaal saadetud piltpostkaart ja vanim teadaolev postist läbi käinud Tartu piltpostkaart

Indrek Ilometsa omandis on teadaolevalt vanim postist läbi käinud Tartu piltpostkaart. Selle on saatja dateerinud 1894. aasta 29. detsembril ja postitempli järgi 30.12.1894 saadetud Tartust Moskvasse Betti Frankele.

Postkaardi vasakus ülemises nurgas on vinjetiga pärjatud pilt Tartu ülikoolile. Postkaardi väljaandja või trükikoja kohta postkaardil märkeid ei ole. Täpselt sama fotot on kasutatud mitmel hilisemal postkaardil ning Ilometsa omanduses on ka originaalfoto, mille autor on Tartus ja Riias töötanud fotograaf Carl Schulz.

Tõelised rariteedid

Tartu rahu saali kõrvale väiksesse ruumi on vitriini paigutatud piltpostkaardid Emajõelinna kollektsionääride Indrek Ilometsa ja Andrus Rüütli kogudest, mis on haruldased mitte üksnes Eesti, vaid kogu endise Tsaari-Venemaa kontekstis. Tõepoolest, vaatamiseks on postkaardid, mis on teadaolevalt vanuselt teine, kolmas ja neljas Vene keisririigis saadetud piltpostkaart. Neist vanem on vaid üks Sevastoopolis saadetud postkaart.

Postkaardid võeti Venemaa keisririigis riigisiseselt kasutusele 1872. aastal, kuid algul tohtis neid välja anda vaid riiklik postivalitsus, selgitas Indrek Ilomets. Kuigi sellel ajal oli Lääne-Euroopas levima hakanud ka postkaartidele piltide trükkimine, võttis selle üha rohkem populaarsust koguva nähtuse jõudmine Venemaale veel paar aastakümmet aega.

1894. aasta 19. oktoobrist lubati Venemaal ka eraettevõtetel postkaarte valmistada ja müüa ning Tallinna, Tartu, Pärnu ja Riia kirjastajad ning fotograafid olid ühed esimesed, kes seda võimalust kasutasid.

Alles siseministeeriumi 1894. aasta 19. oktoobri korraldusega lubati Venemaal ka eraettevõtetel postkaarte valmistada ja müüa ning Eestimaa ja Liivimaa kubermangu linnade Tallinna, Tartu, Pärnu ja Riia kirjastajad ning fotograafid olid Venemaa ühed esimesed, kes seda võimalust kasutasid. Nimelt olid neis linnades kaupmeesteks ja ettevõtjateks peamiselt sakslased, kellel olid sidemed Saksamaaga, kus postkaardid olid aastaid varem kasutusele võetud.

Vene ajakirja Filokartija (Филокартия) andmetel ongi Venemaa keisririigi ainukesed säilinud 1894. aastal postist läbi käinud postkaardid trükitud just Tartus ja Tallinnas.

Riiast Hollandisse

Tegelikult trükiti Venemaal üksikutel juhtudel pildiga postkaarte juba enne 1894. aasta korraldust, sest ametlike postkaartide kirjaküljel olid pildid lubatud, ning nii on teada näiteid, kus sinna on trükitud väike pilt, täpsustas Ilomets. Nii saab linnamuuseumis näha Liivimaa tollase pealinna Riia vaatega postkaarti, mis on saadetud 16. detsembril 1893. aastal Riiast Hollandi linna Tilbergi, see tähendab enne seda, kui vaatepostkaardid Venemaal ametliku kasutusloa said. Filokartija andmetel on see teadaolevalt vanuselt teine Vene keisririigi territooriumil postist läbi käinud piltpostkaart, mis on säilinud.

Nagu hullus

Indrek Ilometsa ja Andrus Rüütli kogudesse kuulub tuhandeid piltpostkaarte. Mõlema mehe eriline huvi on Tartu, nende mõlema kogus on umbes kolm tuhat Tartuga seotud trükipostkaarti ning lisaks fotopostkaardid, mida on «lõputu kogus», nagu märkis Ilomets.

Tema hinnangul on Eestis tõsiseid postkaartide kogujaid mõnikümmend ning on kollektsionääre, kelle kogud on tema ja Rüütli omadest suuremadki. Paljud on aga spetsialiseerunud mingi kindla sündmuse või piirkonnaga seotud postkaartide kogumisele.

Ilometsa huvi postkaartide kogumise vastu sai alguse 7. klassis, kui ta Peetri täikal nägi kingakarbitäit postkaarte, mis maksis kümme rubla. Seda raha noorel mehel välja panna ei olnud, kuid tasapisi hakkas ta neid ükshaaval koguma. «Aga alates 1987. aastast võib seda juba haiguseks nimetada,» nentis Ilomets.

Kollektsionäärid vahetavad omavahel postkaarte, näiteks spetsiaalsetel «hullude kokkutulekutel» (Ilometsa määratlus), kuid palju kasutatakse ka interneti oksjonikeskkondi. Sõltuvalt tiraažist võib mõne postkaardi hind küündida ka sadadesse eurodesse, kuid nagu rõhutas Ilomets, on rahaline väärtus kogumise juures tinglik.

«Näiteks on minul mingi orden, teisel mehel aga postkaart, mida hakkame vahetama. Võime öelda oma asja väärtuseks suvalisi numbreid, näiteks 2000 eurot ja pärast võime olla mõlemad rahul, et meil on 2000-eurone asi, kuigi raha pole tehingu käigus üldse läbi käinud,» arutles Ilomets. KASPAR KOORT

Tagasi üles