Jabur draamasari «Õhtud Tartus»

Vabaerakonna esimees Heiki Lill. Foto: Kristjan Teedema

Poliitiline teater Tartu linnas käib täis­tuuridel. Lõppmängu ja sellele järgnevat aplausi on oodatud juba mitu kuud. Kuid poliitteatri etendus kisub juba piinlikult pikaks ja jaburaks. Arvatavasti on ka osatäitjad tüdinud, kuid lavastajad annavad hoogu juurde. Tekib küsimus: mille nimel?

Kas mäletate valimisdebatte enne omavalitsuste volikogude valimisi? Ikka seati vastamisi linnapeakandidaadid. Või vallavanemakandidaadid. Aga kas keegi sai valimiskasti juures valida linnapead? Või abilinnapead? Kasvõi sedagi, kui mitu abilinnapead on pärast valimisi? Ei saanud, sest valijad ei vali linnapäid ega abilinnapäid. Seega enne valimisi lihtsalt lollitatakse valijaid, luuakse illusioon. Seadusest tulenevalt valib linnapea ikkagi volikogu ning määrab abilinnapeade hulga ja kinnitab nad ametisse. Olgu koalitsioonileping milline tahes, kõige tähtsam isik omavalitsuses otsuste vastuvõtmisel on volikogu liige. Mitte mõne erakonna kohalik funktsionäär, kes pealegi ei kuulu linnavolikogusse.

Aga kui siis ükspäev jõuab voliniku lauale küsimus (abi)linnapea sobilikkusest ametisse, millest ta sellisel juhul lähtuma peaks? Töö tulemuslikkusest? Või peaks otsustama erakonna antud juhiste järgi? Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus on siin selge sõnaga abiline: «volikogu liige juhindub seadusest, valla või linna õigusaktidest ning valla- või linnaelanike vajadustest ja huvidest».

Miks siis on Tartus jõutud olukorda, kus linnavalitsuse püsimist ohustab inimene, kes ise pole Tartu linnavolikokku kandideerinud ning ei oma seejuures sisulisi etteheiteid abilinnapea tööle?

Ei ole siin ühtegi sõna erakondade kohalike struktuuriüksuste juhtidest! Ei ainsatki.

Miks siis on Tartus jõutud olukorda, kus linnavalitsuse püsimist ohustab inimene, kes ise ei ole Tartu linnavolikokku kandideerinud ja kellel pole sisulisi etteheiteid abilinnapea tööle? Usun, et säärase olukorra on põhjustanud Eestis pikkamisi kaldu vajunud poliitiline kultuur. On omaks võetud ja tsemenditud volinike vahelt jooksev müür. On koalitsioon ja opositsioon. Müür jooksebki nende vahelt ning seetõttu ei toimu ka reaalset otsustamist kohalikus volikogus ega riigikogus. Kuigi tegelikult sisulised arutelud peaksidki riigikogus ja volikogudes toimuma. Ja arvesse peavad minema kõigi osaliste head ettepanekud. Kuid Eestile on kombeks, et opositsioon ei esita häid ettepanekuid.

Mida teha? Üks võimalus oleks linnavalitsuse liikmed valida volinike hulgast. Nii jääks ära imporditud linnapead ja abilinnapead. Väheneb parteide toiduahela mõju ehk riigi rahakoti peal ringi sõitvaid parteilasi, keda suunata vabanenud ametikohale omavalitsustesse üle Eesti, enam poleks. Värske pilk on teinekord vajalik. Aga kui värske pilk saab olla inimesel, kelle ainus eesmärk on saada mis tahes omavalitsuses hästi tasustatud ametikoht. Kusjuures pole tähtis, mis ametikoht. Lõpetaks selle ükskord ära?