Linnavolinik Verni Loodmaa on Tartu kohalikus poliitikas kujunenud olukorra kohta öelnud, et see on nii jabur, et keeruline kommenteerida. Kuidas teie seda näete?

Mul on raske leida lahendust olukorras, kus erakonna piirkonnajuht ütleb, et ta ise ei taha linna juhtimises osaleda, aga püüame kedagi teist … no püüame ikka leida. Seda, kes väga hästi selle koha peal töötab, seda tahame välja vahetada. Aga miks, sellest aru ei saa. Kas selle pärast, et on tema vastu kandideerinud, või selle pärast, et on naisterahvas, või lihtsalt nägu ei meeldi. Ma lihtsalt enam ei saa sellest aru.

Abilinnapea kandidaadiks Aleksandr Širokovi toomine tekitab nõutust ja hämmeldust, samas olevat olnud ka teine kandidaat.

See kindlasti on, aga tema nimi pidevalt muutub. On jutud käinud, et Toots on üritanud otsida, aga need inimesed ise, kellele ta pakkumise on teinud, ei ole sellest vaimustatud. Kuid kuulen, et üks inimene, kellele abilinnapea kohta pakuti, on ammu-ammu erakonnast lahkunud, Širokov on erakonnast välja heidetud. Olevat keegi, kes olevat riigikogusse meie nimekirjas kandideerinud, on akadeemilises ringkonnas tugev inimene, abilinnapea peab hajutatud tähelepanuga tegelema kümne asjaga korraga. Jutuks olnud härrasmees tegeleb ühe asjaga korraga ja süvitsi. Hästi keeruline.

Reformierakond vaatab asjade arengut pika hambaga, käriseb igast otsast. Mis nüüd saab?

Nagu ma aru saan, ei ole Tartus olnud ühtegi sellist koalitsioonipartnerit ega opositsionääri, kelle erakonna juht oleks nii palju käinud Reformierakonna piirkonnajuhi juures, et kuulge, lahendage palun meie probleem.

Niipalju kui olen reformierakondlastelt küsinud, nad ei taha seda teha.

Lõppude lõpuks on Reformierakond arutanud asja ka oma koosolekutel. Ma ju täpselt ei tea. Tunnen reformierakondlasi, aga nende informatsiooni ei oma. Aga väidetavalt on see meeleolu, et meie ei pea olema Jaan Tootsi lapsehoidjad. Et see ei ole ühe, kahe või kolme inimese arvamus ainult.

Kui Keskerakonna sellele tiivale appi ei minda, kes tahab Randa Širokoviga asenda, siis see osa Keskerakonnast enam ei ole koalitsioonis. Siis jääte volikogus teie ja Panova – vähevõitu.

Mul on samad mured. Aga ausalt öeldes jääb mul kohati mulje, et tegelikult on Jaan Tootsi keegi ära kasutanud. Lõppude lõpuks olen kuulnud seda ka, et minu suunas on ühel ja teisel etteheiteid. Kõige lõbusamad asjad, mida olen kuulnud, et ma olevat Tallinna televisiooni kinni pannud, seda tegu on hukka mõistetud. Siis on öeldud, et hakkasin venelasi vihkama. Tallinnas oli ka jutt, et olen Putini käepikendus, kuna kutsun Vene riigiduuma liikmeid Eestisse külla. Olen ka mees 36 näoga, nagu olen kuulda saanud. Eks nüüd ise tean, mida enne ei teadnud.

Mul on selline tunne, et Jaan Tootsile on natuke valetatud. On öeldud, et ah käi korra ära ja et ei peagi midagi tegema. Kõik laheneb ise ära ja meie juhime. Aga praegu ei saa aru, kes juhib ja kui palju juhib. On keeruline.

Viimastest vestlusest jäi kõrvu Keskerakonna häälte kohta Monica Ranna umbusaldamisel, et seitse miinus Panova miinus Must, aga nüüd on Toots saanud kokku kuus häält. Panova kinnitas üle, et temaga ei ole keegi isegi rääkinud. Kust need hääled tulevad?

Võib-olla tal on mõni varjatud keskerakondlane kusagil, keda teab ainult tema. Fraktsioonide vahetamise kord Tartu volikogus on tehtud hästi lihtsaks. Tegelikult ei ole väga palju telefonikõnesid vaja, minuga olete juba rääkinud. 35 inimest veel läbi helistada, siis on teada, kas on keegi Tootsi juurde läinud.

Võimalik Reformierakonna ja sotside liit annaks 28 häält. Aga muud lahendused on veel ka võimalikud. Fraktsiooni saab tänapäeval moodustada ükskõik kellest, kui vaated klapivad. Valimistulemus on oluline niipalju, et volikogu liige peaks olema.

Just-just. Ma ei ole kursis, mind ei ole kuhugi kutsutud.

Keskerakonnas on viimasel ajal moes kirjutada lahkumisavaldusi, kas olete enda avalduse kirjutanud? Kas või sahtlisse?

Ma ei ole selle peale mõelnud ja nii meelemärkuseta pole ma ka olnud.

Millise kuupäevani olete praegu kavandanud oma tööd Tartu volikogus?

Asi oli selles, et mingil hetkel üritasin endal mõningaid Tartu ülesandeid vähendada. Et piirkonna esimehe kohalt tahan taanduda, teadsin ma kolm aastat tagasi. Noorendamiskurss. Lootsin, et siis on mul rohkem aega tegeleda teiste asjade. Selgub, et koormuse vähendamine väga palju ei ole õnnestunud. Igasugu klaarimisi on juurde tulnud. Ei julgegi ühtki ametit ära panna, siis äkki tuleb veel rohkem ülesandeid.

Aga kui koalitsioon ikkagi käriseb?

Kui tekib uus koalitsioon, siis usun, et olen Tartu volikogus ka lihtliikmena vajalik. On üsna mitu sellist rolli, mida teised ei suuda täita või ei ole see nii mõnus. Ja üks asi, silla loomine konstruktiivses mõttes ja mitte intriigide mõttes, olla juhe kodulinna ja riigikogu vahel. Pikapeale olen aru saanud, et sellest ikkagi on kasu. Ei ole nii, et oleksin paari laulatatud ainult volikogu esimehe tooliga.

Neljapäevani on veel aega, kas on võimalik teha otsustusi, mis muudaksid asjade kulgu, ja mis need olla võiksid?

Teoreetiliselt on nii. Minu käest on küsitud: millal te arutate Monica Ranna umbusaldust? Volikogu eestseisuse koosoleku ajaks ei olnud ühtki dokumentaalset jälge, et keegi seda üldse tahaks teha. Mul ei olnud võimalust seda kirjutada järgmise volikogu päevakorda.

Vaja on teatud hulk allkirju, mul ei ole informatsiooni, et keegi oleks ühegi allkirja selleks ära korjanud. Aga ma ju kõike ka ei näe. Volikogu päevakorras sellist asja ei ole. Võib muidugi tulla, et istungil antakse see avaldus üle ja hakatakse taotlema erakorralist istungit. Sellega kipub olema probleem, et umbusalduse ajal kõik ikka kohal oleksid.

Kas selline asjade areng on võimalik, et Jaan Toots ise astuks kõrvale?

Hästi raske öelda. Ei julge prognoosida.

Ajaloolasel on vahel ikka huvitav mõelda, mis saanuks, kui oleks tehtud mingi samm teisiti. Kas olete mõelnud, et äkki poleks pidanud piirkonnajuhi kohalt lahkuma?

Jah, ma arvan, et see oli ennatlik. Nagu teises kontekstis ütlesin, arvasin, et saan aega kontsentreeruda mõne teise olulise ülesande täitmisele, aga nüüd helistavad kaugelt mitte ainult ajakirjanikud, vaid väga paljud inimesed, tahavad nõu anda. Tahavad appi tulla, midagi paremaks teha.

Seda, millest üritasin natuke kaugeneda, ja teha põlvkondade vahetust, ei juhtunud. No põlvkondade vahetus siiski tuli. Kui ütlesin, et teeme nii, et 30–40-aastased hakkavad piirkonnas juhtrolli mängima, siis vist nüüd on küll veel rohkem sinna 70 poole.

Olukord on niisiis jabur, aga lahendust õhku maalida ka ei ole mõtet?

Oma oletustes ei ole mõtet joosta veduri ees.