Kalevipoja eepose lugesid linti 65 inimest kahe päeva jooksul

18. ja 19. jaanuaril lugesid Kalevipoja muuseumis Jõgevamaal 65 inimest kordamööda rahvuseepose värsse. Loetu salvestati sel eesmärgil, et sellest saaks Kalevipoja muuseumi uues ekspositsioonis digitaalne vara, mida kõik külastajad soovi korral kuulata võiksid.
 

Kalevipoja koja juhatuse liige Annika Oras märkis, et lugemata on veel vaid eepose üks sissejuhatuse lugu, mille nad on hoidnud ekspositsiooniloojatele ja sihtasutuse nõukogu liikmeile ning võibolla veel paarile tähtsale inimesele, kes on muuseumi projektiga tihedalt seotud. 

Praegu on raske öelda, kui pikk see salvestis kokku tuleb, sest iga inimene luges omas tempos. Ka võtab kokkulõikamine veel aega. Salvestus käis nädalavahetusel muidu kahes stuudios korraga. Laupäeval töötati kella 10st kuni 18ni ning pühapäeval kella 10st kuni 15.30ni.

«Eks me võibolla 50 aasta pärast saame aru, mis me nüüd eile ja üleeile korda saatsime,» ütles Annika Oras. «Igal juhul on hästi vägev tunne sees. Sellist eepose kooslugemist on tehtud ju ennegi, aga meie pole neil kordadel kohal olnud.»

Ta lisas, et Kalevipoja muuseum on tänulik kõigile, kes leidsid mahti eepose lugu salvestama tulla. «Kõige tuntum inimene 65 käinust oli ilmselt kultuuriminister Tõnis Lukas. Siis sattusid Tallinnast juhuslikult meie juurde möödasõidul olevad Piip ja Tuut ehk siis Haide ja Toomas. Tartust tulid kohale Mafalda ja Loreida ehk Astrid ja Iiri,» loetles ta.

Lisaks muud sõbrad. Oli nii vallaametnikke, volikogu liikmeid, kultuuriinimesi, kaupluse töötajaid, lasteaednikke, koduseid emmesid, lapsi, pensionäre, külateatri liikmeid, teadlasi, ERMi ja Palamuse muuseumi töötajaid, muinsuskaitseameti liikmeid, ajakirjanikke. Oma osa luges sisse ka muuseumimaja renoveerimistöid teinud Tartu Ehituse juht. Niisiis – inimesi oli muuseumi kõrvalmajadest, aga ka Voorelt, Mustveest, Palalt, Maarja-Magdaleenast, Kuremaalt, Palamuselt, Alatskivilt, Kasepäält, Pajusist, Jõgevalt, Tartust, Elvast, Tallinnast ja veel kuskilt.

Viimasel hetkel oli jooksnud uksest sisse üks koolijuht, kes oli kaugemalt kohale kihutanud, ja uuris, et äkki veel jätkub talle mõni lõiguke. Oli tõesti neidki, kes enam lugema ei mahtunud, sest kõik osad olid juba ära jagatud.

Üks väga lahe asi oli Annika Orase meelest veel. See, et paljud tulid kohale oma isikliku eeposega! «Ja päris mitmed läksid meie juurest koju plaaniga see uhke ja paks raamat uuesti lahti võtta ja hakatagi otsast peale lugema ja see ka otsast lõpuni päriselt läbi lugeda,» märkis ta lõpuks.