Jaanus Libek: metsa ja puidu väärtusest

Jaanus Libek Foto: Kristjan Teedema

Meie lageraiepõhine metsade majandamise mudel saadab hinnalise tisleripuidu tihti hakkpuiduhunnikusse ja raiskab ka muid metsade väärtusi.

Võin öelda, et minu elus on mets ja selle saadused kogu aeg kesksel kohal olnud. Alates ajast, mil isaga maal suviti noorendikus kasevihtasid tegime kuni viimaste aastateni, mil olen üha enam tisleritööga tegelenud.

Ma ei ole olnud kunagi seda meelt, et metsast peaks üksnes midagi saama. Ja kui mets meile midagi ka annab, ei pea see alati käega katsutav olema. Emotsioonid, aistingud ja sisemine rahu on sama suure väärtusega kui lõhnavad saunavihad või kauni mustriga saareplank. Samas olen kindel, et puit materjalina on selline väärtus, milleta ma oma elu hästi ette ei kujutaks. Naturaalne täispuidust mööbel, kauni suitsutamme spooniga kaetud malelaud või jalakapakust treitud kauss on imeilusad asjad, kus looduse annid ja meistri oskused loovad üheskoos midagi ainulaadset.

Paraku tuleb tõdeda, et sellist materjali, mis tisleril südame kiiremini põksuma paneks, tuleb meie metsadest üsna vähe. Probleem ei ole isegi selles, et sedasorti puid näiteks vanades talumetsades ei kasvaks. Küsimus on eelkõige selles, et lageraiepõhises majandusmudelis seda materjali lihtsalt ei väärtustata. Nii satubki tihtilugu jäme jalakatüvi hakkpuiduhunnikusse ja väärikas eas saared leiavad tee pelletipressi. Kui räägime, et mets toidab meid ning annab tööd ja leiba, siis sedaviisi käitudes loobime lihtsalt pärleid sigade ette ja raiskame neid tõelisi väärtusi, mida meie metsad on meile kümnete ja sadade aastatega kasvatanud.

Omaette teema on veel see, et riigimetsas võib näiteks laialehiseid puid leida üksnes kaitsealadelt. Tavapärases majandusmetsas raiutakse need esimeste hooldusraietega välja kui muidusööjad, mis võtavad kuuselt ja männilt vajaliku ruumi ära. Selline suhtumine on paraku üsna läbiv ja see antakse metsanduskoolide õpilastele muude teadmistega koos tööellu kaasa ning siis on see juba visa kaduma.

Üsna sama seis on ka suurte metsafirmade käes olevates erametsades. Päris kurb on kuulata, kuidas ühe suurima Eestis tegutseva erametsaomaniku esindaja räägib suure haava fotot näidates sellest, kui palju ruumi see metsast ära võtab, ega suuda aru saada, et sellised metsameeste keeles «hundid» loovadki just mitmekesisust ja kannavad endas väärtusi, mida ühenäoliselt puupõllult ei ole võimalik ka parema tahtmise juures leida.

Ja kui mets meile midagi ka annab, siis ei pea see alati käega katsutav olema. Emotsioonid, aistingud ja sisemine rahu on sama suure väärtusega kui lõhnavad saunavihad või kauni mustriga saareplank.

Mul on olnud muude tegemiste kõrval au ja ühtlasi piin olla Eesti FSC säästva metsanduse standardi töörühmas. Kahe aasta jooksul, mil see protsess on kestnud, sain ma ühelt poolt tohutult palju uusi teadmisi nii metsade ökoloogiast kui ka selle erinevatest sotsiaalsetest väärtustest.

Kahjuks sain ma ka aru, et meie majandajad ei suuda paraku mõelda muust kui, et kuidas rohkem tihusid toota ja mahtu kasvatada. Viskaks või väetist metsa alla, peaasi, et puud ikka kiiremini priskeks kasvaksid. Pelleti või paberi tegemiseks sedaviisi saadud materjal ehk isegi sobib, aga midagi aegumatut nõndaviisi nuumatud puidust päris kindlasti ei sünni.

Oleks aeg aru saada, et mitmekesisus on metsa ja sealt tuleva puidu puhul võtmesõna. Looduslik mitmekesisus on tugevus igas mõttes. Mitmekesine mets ehk segamets peab paremini vastu tormidele, tulekahjudele ja ka kahjurirünnakutele.

Samuti annab selline mets mitmekesist materjali. Kui oskuslikult majandada, saab sealt nii küttepuud, majamaterjali kui ka väärtuslikku tisleripuitu. Kui eriti oskuslikult majandada, püsib see mets ka kõik see aeg püsti ega asendu vahepeal lageda raiesmikuga.

Püsimetsandusest on viimastel aastatel õnneks hakatud taas rohkem rääkima ja ma isiklikult loodan väga, et see saab tuule tiibadesse. Siis on lootust, et viiekümne aasta pärast ei ole Eestimaa mitte üksnes paberi peal poolenisti metsaga kaetud, ja see päris mets toidab meie inimesi sealt edasi veel palju põlvkondi.