Professor Peep Talving vaeb kliinikumi usalduskriisi ja pakub nõu, mida teha

Professor Peep Talvingule on Tartu ülikool oluline, sest tal on tunne, et tal on akadeemilise õppejõuna palju jagada. Sellest aga, et ta enam ei tööta kliinikumis arstina, on tal kahju.

FOTO: Sille Annuk

Ligi kolmkümmend aastat oma karjäärist Rootsis, Lõuna-Aafrikas ja Ameerikas töötanud arst, kirurgiliste haiguste professor Peep Talving on Tartu ülikooli ja piirkondlike haiglate arstide meeskonnaga Eestisse toonud maailmatasemel traumakoolitused eriarstidele, üliõpilastele ja õdelele. Üks neist on ATLS (Advanced Trauma Life Support), mille logoga jakki ta intervjuu andmise ajal kannab.

«2013. aastal tegime suure alusuuringu ja vaatasime raskelt vigastatud haigete suremust Põhja-Eesti Regionaalhaiglas ja Tartu Ülikooli Kliinikumis. Raskelt vigastatud haigete suremus oli 21 protsenti,» räägib Peep Talving. «Nüüd aga, viis aastat pärast koolituste maaletoomist on raskelt vigastatud haigete suremus 14 protsenti.»

Peep Talving ei varja, et on uhke meeskonna üle, kes need tulemused on koolitustega saavutanud ning kinnitab, et kõik see sünnib ainult tänu väga headele spetsialistidele Eesti tipphaiglates ning koostöös Tartu ülikooli ja Kaitseväega.

Peep Talving, te olete kirurgiliste haiguste professor Tartu ülikoolis, aga te ei tööta enam ülikooli kliinikumis arstina? See oli mulle üllatus.

Ei tööta tõesti. Ma töötasin kliinikumis neli ja pool aastat. Minu leping katkestati 2018. aasta oktoobris peale uue juhatuse tööle asumist.

Minust oli siin kasu keeruliste traumajuhtude puhul. Mäletate Edgar Savisaare juhtumit kliinikumis. On olnud veel mitmeid lugusid, kus ma kriitilistel momentidel olen saanud haigetele abiks olla.

Miks te lahkusite?

Pean ütlema, et ma ei mõistnud põhjust ja kliinikumi ravijuhi selgitused olid arusaamatud. Oma väga kiire töötempo tõttu ei kavatsenud ma asuda vaidlusesse ja katkestasin selle töövõtu.

Kolisin Eestisse 2013. ja aastal. 2014 alustasin tööd nii Põhja-Eesti Regionaalhaiglas (PERH), Tartu Ülikooli Kliinikumis (TÜK) kui ka Tartu Ülikoolis. Mul oli kolm töökohta. Arvasin et olin hea sild ülikooli ja kahe suurehaigla vahel, ja mul oli oma teadusagenda, teadusgrupp ja visioon kahe suure haigla koostöö tihendamiseks nii ravitegevuse kui ka teadustöö ja õpetamise foonil. Meie teadusgrupi uuringute võtmesõna oli «populatsiooniülene», mis saab aset leida vaid kõikide suurhaiglate foonil. See on nüüd oluliselt raskem pärast töö katkemist kliinikumis. Raske on koguda andmeid haiglas, kus sa ise ei tööta.

Kas teil oli kahju arsti tööst siin loobuda?

Oli, sest ma arvan, et minust oli siin kasu keeruliste traumajuhtude puhul. Mäletate Edgar Savisaare juhtumit kliinikumis. On olnud veel mitmeid juhtumeid, kus ma kriitilistel momentidel olen saanud haigetele abiks olla.

Millal teie kuulsite 16 kliinikujuhi umbusaldusest haigla juhi Priit Eelmäe suhtes?

Meediast kuulsin, ja ausalt öeldes ma ei olnud väga imestunud. Aga ma ei arvanud, et see tuleb nii ilmne ja üksmeelne signaal kõikide kliinikujuhtide poolt.

Iga haigla juhatuse lähim meeskond on kliinikute juhatajad. See on juhatuse vara ja tugi! Tööperet tuleb mõistlikult koos hoida.

Kas olete ka ise kuidagi tajunud usalduse puudumist kliinikumis oluliste inimeste vahel?

Ma olen seda tajunud ülikooli professorina sellest ajast peale, kui uus juhatus tööle asus. Ülikool ja kliinikum hakkasid nagu eemalduma teineteisest. Aga ülikool ja baasasutus peaksid olema väga koostöös, et teha teadust, arendada ühisosa, õpetada üliõpilasi ja residente ning edendada parimat ravi haigetele. Ei ülikooli meditsiiniteaduste valdkonnal, ega ka baasasutustel ole võimalik funktsioneerida omaette. Eriti sellises keskkonnas nagu Tartu, kus on vaid üks haigla ja üks meeskond.

Esimesed vastukajad olid, et kliinikute juhid kardavad oma koha ja mõjuvõimu kadumise pärast. Kui seejärel õnnestus rääkida umbusaldajate endaga, selgus muu. Nad väitsid, et on pettunud juhatuse esimehe Priit Eelmäe juhtimisstiilis, mis on mõjunud nende eneseväärikusele. Kumb on usalduskriisi põhjus teie meelest?

Arvan et tegemist on juhtimise stiiliga, mis seisneb väheses kaasatuses ja mõnevõrra autokraatlikus juhtimises. Iga haigla juhatuse lähim meeskond on kliinikute juhatajad. See meeskond on juhatuse suur vara ja tugi! Tööperet peab hoidma mõistlikult koos. Paljud kliinikute juhid on panustanud kliinikumi ja ülikooli aastaid ja seda koostööd ei saa ühe saabli löögiga läbi lõigata. Ilmne on, et selline juhtimine solvas kliinikute juhte, usaldus kadus.

Minu kogemus Karolinska Instituudist ja Karolinska ülikoolihaiglast on olnud hoopis teine. Kõik mu diplomieelsed ja diplomijärgsed õpingud ning ka kogu residentuuri ja doktorantuuri olen teinud Karolinskas. Karolinka Insituut ja haigla on eraldi institutsioonid, aga samas on nad nii integreeritud, teisiti ei oleks see mõeldav.

Niisamamoodi ka USA-s, kus olin Lõuna-Kalifornia ülikooli professor, aga mu töökoht oli Los Angelese keskhaiglas. Mul ei olnud ülikoolis oma kontoritki, kuna ülikool ja kliiniline baas moodustasid seal ühe terviku.

Ma ei tee palju videoloenguid, ikka vahetuid loenguid, sest ma tahan neid erksaid inimesi näha, kes päriselt ka hakkavad opereerima mind, kui mina olen vana ja väsinud.

Kas teie meelest on normaalne, kui kliiniku juht on sellesama eriala professor ka ülikoolis? Et üks inimene on mõjusal positsioonil nii siin kui seal.

See ei pea niimoodi olema, aga see on niimoodi välja kujunenud Tartus, ja minu teada on see kliinikumi põhimäärusesse kirjutatud. Sellel on omad head ja vead. Akadeemiline juht ei pruugi olla parim administratiivne juht struktuuris. Aga ülikooli professor, kes on ka kliiniku juhataja, on mõjus sild institutsioonide tegevuste koordineerimisel.

Traumakirurg ja professor Peep Talving.

FOTO: Sille Annuk

Kui me hüpoteetiliselt tõstaksime kliinikute juhtideks mitteakadeemilised persoonid, siis on tõesti raske testida seda, kas mitteakadeemiline juht oskab oluliseks pidada sama hästi neid sambaid, mis peavad olema nii ülikoolis kui ka ülikoolihaiglas: teadustöö, struktuuri arendamine, haigete ravi ja diplomieelne- ning diplomijärgne õpe.

Kas mitteakadeemilisel inimesel oleks see taju, kuidas neid nelja sammast omavahel tasakaalus hoida, see on see suur küsimus.

Mulle paistab samamoodi, et kliinikut ei saa juhtida inimene, kes arstina aktiivselt ei tegutse ja kes ei õpeta, kes ainult administreerib.

Jah, kui sul ei ole seda kõrgemat kliinilist kompetentsi, siis on võimalik, et sind ei vaadata ülikoolihaiglas kui juhti. Aga, kui on väga võimekas ülemarst, ei näe ma suurt probleemi.

Kas umbusaldamises võis rolli mängida siis see, et Priit Eelmäe ei ole arst, et ta on füsioterapeut.

See võib tunnetuslikult nii olla, et kliinikumi arstid ootavad arstist juhti. Kui me vaatame korraks veel Karolinska ülikoolihaiglat, siis sealne uus juht on arst. Eelmine ei olnud, ja eelmise juhiga oli päris palju segadust. Karolinska oli suures turbulentsis. Üks põhjus võis olla, et seal võeti ette suuri reforme ja ehitati uut haiglat. Palju inimesi lahkus töölt seoses kommunikatsiooni puudumisega selles protsessis. Arvan küll, et Karolinska haigla valis järgmiseks juhiks arsti kindla sihiga.

Samas on suurhaiglate juhatuses alati olemas ravijuht või siis ülemarst. Teiegi olete PERHi juhatuse liige-ülemarst.

Tartu standard on olnud natuke teine, enamus aega on Tartu ülikooli kliinikumis olnud arstist juhatuse esimees. Regionaalhaigla juht Agris Peedu ei ole arst. Ta on jurist ja on ennast kiiresti ja suurepäraselt kurssi viinud suure haigla juhtimisega. Agris Peedu oli aastaid enne ka regionaalhaigla nõukogu liige ning seega hästi kursis tervishoiu arengutega.

Kui haigla juht ei ole arst, peab meeskonnas olema tugev ravijuht, mis seob kliinilised juhid juhatusega. Nii juhatuse esimees kui ravijuht peavad mõlemad kohtuma pidevalt kliinikute juhtidega ja jagama infot.

Professor Peep Talving leiab Tartu ülikooli kliinilise meditsiini instituut on saanud talle teatud koduks. Ta saab oma sealsete kolleegidega väga hästi läbi.

FOTO: Sille Annuk

Kas Tartu kolleegid on selles kriisis teile märku andnud, et nad tahavad südant puistada?

Ma olen ju töötanud nende inimestega tihedalt koos viimased viis aastat ja koostöö Tartu ülikooli kliinilise meditsiini instituudiga on mulle oluline. Mul oleks palju kergem mitte olla Tartus igas kuus üks nädal, mis viib mind oma pere ja laste juurest eemale. Aga ma teen seda sellepärast, et olen alati akadeemilise meditsiini esindaja olnud.

Mulle on Tartu ülikool oluline, et kohata tudengeid, residente, et õpetada. Ma tunnen, et mul on anda neile midagi.

Ma ei tee palju videoloenguid, ikka vahetuid loenguid, sest ma tahan neid erksaid inimesi kohata, kes päriselt ka hakkavad ravima mind, kui mina olen vana ja haige. Ma ei taha, et nad on videoloengust oma oskused saanud. Tihtipeale nad tulevad ja küsivad ka, kas on mingeid teadusprojekte, kus nad saaksid kasulikud olla. Mulle meeldib see.

Kui me räägime juhtimise stiilist, mis solvas suurt osa inimesi, siis tuleb just seda põhjust ravida. Muidugi on raske usaldamatust murda, aga see on võimalik.

Ja mulle meeldis oma nädalatel kliinikumis õppetöö ja teadustöö kõrval teha kliinilisi visiite, korraldades bedside õpetamist. See tähendab, et akadeemiline tund viiakse läbi haige juures. See on kõige tõhusam õppeviis. Tudengid riputavad oma teadmised konkreetse haige külge, neile jääb meelde, kuidas see käsi või lõige välja nägi. Teoreetiliselt võib seda kõike ka raamatust lugeda, aga see ei kinnista neid teadmisi.

Nüüd, olles vaid Tartu ülikooli professor, kuid mitte kliinikumi arst, ei saa ma seda jätkata. Mul puudub suhe kliinilise baasiga. Kes ma olen seal? Kas peaksin kirjutama konfidentsiaalsuslepingu iga haigega, keda me üliõpilaste või residentidega arutame!?

Mida te soovitate kliinikumi juhatuse esimehel praegu ette võtta?

Ma soovitaksin tal kohtuda kõigi kliinikute juhtidega eraldi ja kõikidega koos, võtta aega aruteludeks, otsida kompromisse. Ma arvan, et oleks ka vaja inimlikku kontakti, äkki väljaspool haigla keskkonda. Sellist, kus mõlemad pooled saavad tunnistada vigu ja esitleda oma tugevusi. Kui me räägime juhtimise stiilist, mis solvas suurt osa inimesi, siis tuleb just seda põhjust ravida. Muidugi on raske usaldamatust murda, aga see on võimalik. Aeg parandab päris palju haavu, ja kõigi osapoolte väärikuse säilitamine aitab sellele kaasa.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles