Trumm põrises, loits loitsis ja kuused ära põlesid
Nüüd ka video!

Tuleskultpuuride ja jõuluuskede põletamise etendus meelitas laupäeva õhtul kokku taas suure hulga rahvast, kes kõik soovisid näha, mismoodi Emajõe ja Anne kanali vahelisel alal seekord etendus kulgeb.

Puulattidest ja põhust ehitatud tuleskulptuure oli kuus: suur redel, tohutu tigu, kõrge tool, torn, madu ja ämblik. Ehitajad olid olnud kunstiüliõpilased, ja ühe skulptuuri püstitasid waldofkooli õpilased koos õpetajatega.

Enne nende süütamist kõlas tuleloits ja trummipõrin ja sai näha kaht esinejat, kellest naine imiteeris tulega žongleerimist, mees aga kõndis ringi, peas ja õlgadel monstrummask, mille silmad hõõgusid siniselt ja sarvede otstest sähvatas hooti gaasileek.

Tuleskultpuuridest süttis kõige paremini torn, mille tipu aknaluugid efektselt lahti paiskusid, ka tohutu suure tooli põlevad piirjooned olid nauditavad vaadata.

Sündmuse korraldaja Henry Timusk palus etenduse ajal mõelda neile inimestele, kelle oleme oma elus kaotanud, ja lootis, et see tuleetendus saadab ehk teispoolsusesse vajaliku sõnumi.

Kuusekuhi oli Henry Timuski sõnul sel aastal kõrgem kui kunagi varem ning kui see põlema pandi, suutis see soojendada suurt ringi inimesi ja platsi kaugemaidki nurki.

Kuusekuhja põlema hakkamise ajal võis igaüks järele korrata eeslaulja öeldut ehk lauda regivärsilisi ridu lahkusest, julgusest, tublidusest ja tugevusest.

Kohal oli väga palju pereinimesi, kes olid kaasa võtnud ka oma kõige väiksemad lapsed, keda tuli tassida kas süles või õlgadel või lükata vankriga. Palju oli jalg-, tõuke- ja jookusratastega mudilasi, sest kui maa on must ja kelk ei libise, mida muud sa ikka teed keset jaanuarikuud.

Tänavu põlesid tuleskulptuurid ja jõulukuused Emajõe ja Anne kanali vahelisel alal üheksateistkümnendat korda.

Tagasi üles