Üheksakümnendate EKRE tähistas 30. aastapäeva, eraldades end kindlalt samanimelisest valitsusparteist

Eesti konservatiivse rahvaerakonna 30. aastapäevale pühendatud kõnekoosolek algas täna Tartus minuti täpsusega ehk kell 13. Loomemajanduskeskuse saali oli kogunenud poolsada inimest, enamasti vanemas eas mehed ja naised, kellest paljudel kohtumisrõõmust silmad särasid.

Koosoleku juhataja Andres Heinapuu õnnitles kõiki olulise päeva puhul ning märkis, et kuna vanad konservatiivid ei taha olla vaikiv lehekülg, siis selle kõnekoosolekuga tähistavad nad 1990. aasta 21. jaanuaril Tartus aset leidnud sündmust ehk päeva, mil sündis Eesti konservatiivne rahvaerakond.

Esimesena andis Andres Heinapuu sõna Andres Herkelile, kes püüdis kirjeldada, mis juhtus Eesti poliitikamaastikul kolmkümmend ja enamgi aastat tagasi. Ta kuvas seinale slaidi, kus olid loetletud kõik parteid aastail 1988–1993, neid oli kokku 13.

Herkel leidis, et erakondade rolli taasiseseisvumise protsessis on Eestis käsitletud veel vähe. Ainus, kelle tegevust on põhjalikumalt uuritud, on ERSP, kuna see partei vastandus otseselt EKPle (Eestimaa kommunistlik partei).

Andres Herkel.

FOTO: Margus Ansu

21. jaanuaril 1990 Tartus Elleri koolis asutatud Eesti konservatiivsel rahvaerakonnal ei ole praeguse EKREga mingit seost, puuduvad ka ühised liikmed. «Korraldajad palusid, et ma praegusest EKREst ei räägiks,» ütles ka Andres Herkel.

Siiski, kui ta seletas poliitiliste vaadete skeemi, viidates kadunud Mart Nutile, ja kirjeldas lähemalt selle nelja sektorit, millest üleval vasakul paikneb autoritarism ja paremal totalitarism ning nende all paremdemokrtaatia ja selle kõrval vasakdemokraatia, siis ainuke areaal, mis tema sõnul Eestis on olnud täitmata, on autoritarism. Autoritarismi sobivad iseloomustama teatavasti fašism ja sõjaväeline diktatuur.

Herkel ei jätnud aga märkimata, et praegust EKREt võiks paigutada küll vast autoritarismi alla või siis liigitada see poliitiline võim paranähtuseks, mis ühelegi skaalale ei mahu.

Eesti konservatiivse rahvaerakonna esimees Enn Tarto jäi kõnekoosolekule veerand tundi hiljaks ning põhjendas seda nii, et Tartus hakkavadki ju kõik sündmused akadeemilise veerandiga.

Inimesi tervitades rõõmustas ta aga siiralt, et saalis on palju neid, keda minevik huvitab. «EKRE sünd oli sündmus, kuna see partei seisis oma põhimõtetega selle eest, et Eesti oleks demokraatlik ja mitmeparteiline riik,» rõhutas ta.

Ka pidas Tarto oluliseks, et EKRE oli pikka aega see partei, kuhu ei võetud vastu endisi kommuniste. Endised kommunistid osutusid ta sõnul vahel suuremateks rahvuslasteks kui rahvuslased ise, aga nemad leidsid tollal, et endisi kommuniste ei saa usaldada.

Ka meenutas Enn Tarto lugupidavalt EKRE asutajaliiget ja juhti Ilmar Paliast, kes hukkus autoõnnetuses Tallinnas 20. augustil 1990.

Enn Tarto.

FOTO: Margus Ansu

Oma jutus puudutas Tartogi praegust EKREt. «On kahju, et nad meie nime võtsid,» sõnas ta. «Praeguse EKRE paljude põhimõtetega ei saa ma nõus olla. Ma olen veendunud, et lääne orientatsiooni ei tohi me kaotada. Eesti kuulumine Euroopa Liitu ja NATOsse on hädavajalik.»

Lõpuks õnnitles Enn Tarto kõiki läheneva Tartu rahu aastapäeva puhul. «Eesti riik, keel ja meel jäägu püsima, aidaku meid jumal,» lausus ta.

Kaido Kama, kelle ettekanne rääkis EKRE tekkimisest ja kohast üheksakümnendate alguse poliitikas, pidi samuti kahetsema, et need ajad ja teemad on politioogia magistrite ja doktorantide poolt läbi uurimata.

EKRE sünniga 1990. aastal on ta sõnul seotud mitmeid versioone, mille puhul üks ei välista teist.

1989. aastal oli paljude inimeste poliitilise tegevuse väljund kuulumine muinsuskaitseseltsi. Kuigi kadunud pastor Illar Hallaste soovis sellest seltsist teha erakonna, siis in corpore seda ei sündinud. Seltsist said aga alguse nii kristlikud demokraadid kui ka Eesti konservatiivne rahvaerakond.

Detaile sellele sünniloole värvide andmiseks on aga veel palju.

Kaido Kama märkis ka, et tol ajal olid väga paljud erakonnad otsekui diivanierakonnad, kuna initsiatiivgrupid olid väikesed ja mahtusid istuma diivanile. Seda intensiivsemalt ja usinamalt need rühmad aga töötasid ja erakondi üles ehitasid.

Kaido Kama.

FOTO: Margus Ansu

Veel tõdes ta saali vaadates, et eks see tänane kohtumine ole üks vanainimeste kokkutulek, kuna nende partei ridadesse ei saa astuda 1992. aasta sügisest saati. Nimelt läks 1992. aasta Riigikogu valimistele EKRE valimisliidus Isamaa koos vabariiklaste koonderakonna, kristlik-demokraatliku liidu, kristlik-demokraatliku erakonna ja liberaaldemokraatliku parteiga. Ning üsna varsti pärast valimisi ühinesid neli esimest rahvuslikuks koonderakonnaks Isamaa.

Pärast vaheaega said kõnekoosolekul sõna Vootele Hansen, kes rääkis EKRE iseseisvuse taastamise plaanist, ning Liia Hänni, kes kõneles omandireformist.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles