Eile möödus 60 aastat päevast, mil Tartu südalinnas Emajõel anti start esimesele Tartu suusamaratonile. Eile raeplatsil seda uhket aastapäeva tähistanud tartlane Jüri Laurson (81) mäletab siiani, kuidas ta 21-aastase noormehena esimesel suusamaratonil stardis oli.

«Olin siis noor mees ja õigeid suuski mul ei olnud. Ilm oli külm ja tuuline ning alguses mõtlesin, mis sinna Otepääle ikka sõita on, aga pärast tundus, et vist ei jõuagi kohale,» rääkis Laurson. «Kui finišisse jõudsime, tuli Herbert Abel (maratoni üks algataja – toim) meile õpetama, kuidas tegelikult suusatama peab. Ta ütles, et puusanukiga peab ülespoole liigutama, siis saab õiged sammud kätte.»

Suusamaratoni läbis Laurson veel kahel korral. «Üks aasta oli jube sõita. Tuli mutimullahunnikutest üle minna, olime porised ja panime küünlarasva suuskadele alla, et ikka edasi liikuda,» pajatas ta.

Linnavalitsus pidi andma välja isegi määruse «Talveteede ja suusatamise, kelgutamise ning uisutamise korra kohta Tartu linnas»

Katkine nina

Suusapeol 22 korda osalenud poliitik Jürgen Ligi (60), kes enda sõnul siiani suusatada ei oska, peab Tartu maratoni oluliseks stiimuliks. «Mu esimene Tartu maraton aastal 1981 oli eriline muu hulgas selle poolest, et mul polnud tehnikast ega varustusest aimugi,» meenutas Ligi. «Uskusin, et see on põhiliselt jõu ja vastupidavuse küsimus, ning jõudu ja vastupidavust mul oli.»

Temast pea kümnel korral rohkem on maratoni pärast Saaremaalt Tartumaale sõitnud Einar Pütsepp (65), kelle näkku on maraton oma jälje jätnud. «See oli kaheksakümnendatel, täpset aastat ei tea, kui rada oli nagu jäärenn ning kui üks komistas, tõmbas ka teised sada tükki kaasa. Sealt see arm mulle nina peale tuli,» rääkis Einar Pütsepp.

Suusatajad on 60 aasta jooksul Tartu maratoni finišijoone ületanud 46 korda, 14 talvel on ilmataadi vingerpussid selle suure võistluse ära jätnud.

Oma elu esimesele Tartu maratonile startis 60 aastat tagasi 16. jaanuaril 214 suusatajat.

FOTO: Eesti Spordi- Ja Olümpiamuuseum

Esimesel talvisel laulupeol läksid suusatajad rajale tänapäevaste standardite järgi palju kehvema varustusega – puusuuskadega.

FOTO: Klubi Tartu Maraton

Rootslaste Vasaloppeti, norralaste Birkebeinerrenneti ja soomlaste Pirkan Hiihto järel oli 1960. aasta Tartu suusamaraton maailmas neljas omataoline võistlus. Idee autoril Jüri-Hain Kaljustol, tollasel spordiühingu Jõud Võru suusa- ja kergejõustikutreeneril tuli mõte 1959. aastal Moskva rongis koos suusatreeneri Herbert Abeli ja õppejõud Tõnu Luigega.

Herbert Abel on Epp Paali raamatus «Pool sajandit Tartu maratoni 1960–2010» meenutanud: «1959. talvel rongiga Moskvast Sverdlovskisse võistlustele sõites lugesime Tõnu Luik, Jüri-Hain Kaljusto ja mina Sovetskii Spordist, et järjekordsel Vaasa suusamaratonil startis üle 700 suusataja. Saime sellest innustust, lõime käed ja otsustasime, et ka Tartus tuleks organiseerida suusamaraton.»

Suusareeglid tänavatel 

Meeste idee kiitis heaks Helmuth Särekanno, tollaegse Eesti NSV spordiühingute ja -organisatsioonide liidu Tartu nõukogu esimees, ning maraton sai teoks.

​Kui praegu võib lumest vaid unistada, siis 1960. aastal oli suusatamine juba novembrist saati väga menukas. Tartu linna täitevkomitee, tänapäeva mõistes linnavalitsus, pidi andma välja isegi määruse «Talveteede ja suusatamise, kelgutamise ning uisutamise korra kohta Tartu linnas», kus loetleti ära tänavad, kus tohtis ning kus ei tohtinud suusatada, kelgutada ja uisutada.

Esimese maratoni pearajameistri ülesandeid täitis Tartu Kalevi õppespordiosakonna juhataja Vello Kivi. Kaarti tal teekonnaks polnud, seda asendas rajameistrite sõidueelne info. Rajameistrid Vello Kivi ja Vassil Laak on meenutanud: «Enne maratoni käisime tõesti vaatamas, kuidas sõita saab. Väljas oli tol päeval 25 kraadi külma. Hommikul sööma ei hakanud. Arvestasime, et jõuame Ülenurme kanti poe avamise ajaks. Seal aga, ole lahke, uksel silt, inventuur. Põrutasime siis mööda teed edasi, sügavas lumes polnud ju mõtet sumada.»

Stardipäeval paistis päike, oli kerge külm ning maha sadanud värske lumi. Ees ootas Tartu-Kääriku 55-kilomeetrine distants, mida asus läbima 214 suusatajat. Neist 31 seadsid eesmärgiks võistluse, ülejäänud matka.

Pea kõik lõpetasid

Esimesel maratonil olid rajal kolm parimat meest Rein Tikk (Dünamo) ajaga 3:27.10, Harri Arumeel (Dünamo) ajaga 3:28.20 ja Tõnu Luik (EPA) ajaga 3:28.50. Mullu võitis 63-kilomeetrise Tartu maratoni Niko Koskela ajaga 2:31.08,9.

Naised läbisid 1960. aasta 16. jaanuaril 43-kilomeetrise matka ümmarguselt 3,5 tunniga. Esimesena finišeeris Helle Tallo, talle järgnes Agnes Levandi ja siis Vaike Kärner. 214 matkajast jõudis Käärikule 210.

1993. aasta Tartu maratoni võitja sai auhinnaks 250 krooni ja kasti Saku õlletehase kesvamärjukest.

FOTO: Klubi Tartu Maraton

Kelk kõnnib juba paarkümmend aastat noateral

Viimased 20 aastat on Tartu maratoni põhiline eestvedaja olnud klubi Tartu Maraton juht Indrek Kelk. Sangaste maakodu õuelt puusuuskadel suusatamist alustanud mees usub, et eestlased on talispordirahvas. «Arvan, et eestlastel on juba geenides armastus lume ja liulaskmise vastu,» ütles ta.

Esimest korda sõitis Kelk suusamaratonil 1983. aastal. «Sealt sai kõik alguse, mu süda oli antud. Alguses osalejana, hiljem korraldajana,» sõnas ta.

On, mida mäletada

1999. aastal palkas Tartu Maratoni toonane juht Alar Arukuusk Kelgu klubi tegevdirektoriks. «Kui mina tööd alustasin, ei olnud vaja suurt midagi parandada,» sõnas Kelk. «Olen siiani arvamusel, et Arukuuse korraldatud maratonid ja Otepää MKd olid tänapäevastes tingimustes Eesti kõige paremini korraldatud spordiüritused. Nõukogude ajal Rein Kamariku juhitud maratonid olid muidugi klass omaette.»

Kui 1980. aastatel ei olnud raha teab kui suur probleem, siis nüüd on asjad teisiti. Tartu linn toetab suusamaratoni igal aastal, aga sellest üksi ei piisa. Kolm neljandikku vajalikust rahast tuleb klubil teenida ning tegelikult püsib suusamaraton noateral. «Me töötame täiskohaga aasta läbi ja puudub kindlus, kui palju osalustasusid lõpuks laekub,» selgitas Kelk. «Kui täna nimekirja vaatan, näen, et suusamaratonile on registreerujaid oodatust poole vähem, ligi 3000 inimest. Eelarvest vaatab vastu sisuliselt 100 000-eurone miinus.»

Kõigest hoolimata ei kavatse Kelk loobuda, sest teisiti ta ei oska ega taha. «Olen siia tööle võetud, et Tartu maratoni läbi viia, mitte ära jätta,» sõnas ta. «Alles siis, kui kõik võimalused on ammendunud, tuleb käed üles tõsta.»

1960. aasta 16. jaanuaril paistis päike, oli kerge külm ja rajal värske lumi.

FOTO: Klubi Tartu Maraton

Ilm on suusapidu tuuseldanud seinast seina. 2002. aastal anti start kokku kühveldatud lumega rajalt ning finiš oli porisel maal. Kolm aastat hiljem möllas tuisk. «Suusatajate ees sõitis mootorsaan, et rada oleks näha,» meenutas Kelk. «Kui tormiga kukkus puu risti ette, jäi ühele poole saan, teisele poolele tol hetkel maratoni liider Raul Olle. Ta pidi suusad kaenlasse võtma, üle puu ronima ja üksi rada edasi otsima.»

Nüüd kriibib ta hinge lumepuudus. «Kuigi avalikkuse ees tuleb olla positiivne ja meil on siiras usk maratoni, võtab selline ilm tuju ära,» tunnistas Kelk. «Siis aitab alternatiividele mõtlemine. Mis saab siis, kui ka kunstlund teha ei saa? Peab olema mitu plaani,» lisas ta.

Kui lund ei tule

Plaan A läheb käiku, kui taevast tuleb piisavalt lund: siis sõidetakse täispikkuses, 63-kilomeetrine maraton. Plaan B on suusatada valdavalt looduslikul lumel ja originaalrajal, kuid lühendatud kujul, ning plaani C järgi korraldatakse maraton Tehvandi ümbruses kunstlumeringidel. Hüpoteetilises võtmes on olemas ka plaan D. «Kaalume ja arutame, kas lume täieliku puudumise korral võiks kõne alla tulla ka 30–35-kilomeetrine matk. Aga see plaan on alles ideejärgus,» sõnas Kelk.

Tartu maratoni eesmärk on olnud läbi aegade inimesi ühendada ning nii peab Kelgu sõnul ka jääma. Kuigi lund pole, on emotsioon, ning see on see üks ja ainus, mida suvel kogeb laulukaare all, talvel aga suusaradadel.

Maratoni juubelil kohtusid Indrek Kelk (vasakul) ja Jüri Laurson, kes oli rajal ka 1960. aastal.

FOTO: Kristjan Teedema

Tähtsad verstapostid

  • 1960 esimene Tartu-Kääriku 55-kilomeetrine maraton.
  • 1964 uus start Tamme staadionilt, finiš Otepääl.
  • 1972–1975 jäi maraton ära.
  • 1980 said võistlejad stardinumbrid ja rada pöörati 180 kraadi, Matult Tartusse.
  • 1982 kulus suusatajatele
  • 13 600 viinerit, 6000 pirukat, 20 t teed, 4 t puljongit, 4 t seljankat ja 1,5 t leiba.
  • 1982 esimene rattaralli.
  • 1983 esimene sügisjooks.
  • 1986 rekordarv osalejaid, üle 12 000. Sel maratonil murdus 210 suusakeppi, kadus 280 kepirõngast, rebenes 210 käerihma ja juhtus 210 suusasidemeavariid.
  • 1988–1990 jäi maraton ära.
  • 1991 rajati MTÜ Klubi Tartu Maraton.
  • 1994 Tartu maraton sai Worldloppeti maailmasarja liikmeks.
  • 1997 esimene teleülekanne Eurospordi kanalil.
  • 1998 esimene rattamaraton.
  • 2007 esimene rulluisumaraton.
  • 2009 finiš Tartumaa tervisespordikeskuses.
  • 2012 esimene teatemaraton.
  • 2013 viimase 25 aasta osavõturekord, üle 11 000 suusataja.
  • 2015 loodi võistlussari Tartu Maratoni Kuubik.

Allikas: klubi Tartu Maraton

Einar Pütsepp

FOTO: Kaimo Puniste

Einar Pütsepp (65),

pensionär, 31-kordne osaleja

Kui tänapäeval on rajal ennetuspunktid, siis 1980. aastatel pidin ma oma kohta järjekorras ootama. Ja kui nüüd pannakse end maratonile kirja internetis, siis noorena sõitsin mitu korda selleks Saaremaalt mandrile kohale.

Olen maratonirajal õppinud loodust nautima. Üks aasta oli karge talv ja äkki märkasin raja kõrval männimetsa all tedrekukkesid mängimas. Seisatasin ja imetlesin. Keegi karjus muu selja taga, miks ma seisan?! Vastasin, et sellist vaatepilti iga päev ju ei näe.

Tartu maraton on kirjeldamatult oluline sündmus, mis toob kokku kõik, kes suusatamist armastavad. Selle talvise laulupeo hiilgeaegadel tuli kokku 12 000 inimest, suurte bussidega. Mina olen rajal kindlasti veel vähemalt kümme aastat, kui ilmataat vingerpussi ei mängi.

Sille Meikop

FOTO: Erakogu

Sille Meikop (36),

tarkvarainsener, kolmekordne osaleja

Mul oli lapsest peale unistus sõita Tartu maratonil. 2016. aastat liitusin Suusahullude treeningugrupiga ja pool aastat hiljem ootas ees esimene maraton. 2017. aastal oli talv, kui lund polnud ja maraton peeti Tehvandi kunstlumega ringidel. Tuiskas, rada oli ühel hetkel üsna pehme ja jäljed kadusid. Ometi olid muljed väga positiivsed ja sain kaela oma esimese medali.

2018. aastal võtsin ette täispika Tartu suusamaratoni Otepäält Elvasse. Esialgu tuli olla väga kannatlik, sest rahvast oli palju ja rajavahetus küllaltki keeruline. Algajana ei teadnud ma, kuidas jõuvarusid rajal jagada, ning kui viimases joogipunktis nägin võimalust jõuda finišisse vähem kui viie tunniga, kihutasin edasi, midagi söömata ja joomata. Aga viis-kuus kilomeetrit enne lõppu sai jaks otsa. Õnneks andis sõber mulle kõrvalt oma viimase šokolaadi ja nii jõudsin lõppu. Kogemus oli aga võimas ja tunne sees, et tahan veel. On asju, mida tead, et tahad elus ära teha. Neist üks on paljudele eestlasele kindlasti suusamaratoni läbimine.

Jürgen Ligi

FOTO: Erakogu

Jürgen Ligi (60),

poliitik, 22-kordne osaleja

Oma esimesel Tartu maratonil, 1981, uskusin, et seal loeb põhiliselt jõud ja vastpidavus, mida mul ka oli. Panin suusale kogu pikkuses paksult kruntmääret, et pidamine ära ei kuluks ja saaks korralikult joosta, aga libisemisest ega libistamisest ei teadnud midagi. Tulemus oli, et ma ei saanud mäestki väga alla ja aega kulus lühendatud distantsil üle viie tunni.

Teine eredam mälestus on eelmisest aastast. Lõpetasin haiglas, sest jäin jäisele rajale alla. Diagnoos oli roiete murrud ja kopsuvigastus, millega sõitsin viimased 20 kilomeetrit. Katkestamine olnuks õudsem.

Lõbusam mälestus on itaallasega, kes ükskord finišis oimetult lumele jäi, näost täiesti ära. Hõikasin arsti, et itaallasel on abi vaja, aga kui arst temaga toimetama hakkas, taipasin, et tegemist oli hoopis sõbra ja kolleegi Meelisega, kellel olid itaallastega sama värvi dressid ja päevitus. Ja Meelis polnud kõrvalise abi üle üldse õnnelik.

Tartu maraton on mulle tähtis, stiimul ja suur talvine kondiproov, aga parem jäägu maraton ära, kui et toimub kehval rajal ja lühendatult. Olen siiski alati valmis, kui lumi peaks tulema.