Nils Niitra: Tartu annab vana hullumaja erafirma buldooseri hoolde

Nils Niitra Foto: Margus Ansu

Elu ise on näidanud, et me ei saa muinsuskaitsealuste kehvas seisus hoonete puhul erasektorit usaldada, siin peaks avalik võim võtma selge vastutuse, mitte käsi puhtaks pühkima.

Tartu linnavalitsuse otsus müüa maha Eesti suurim puithoone Staadioni tänaval täiendab suure tõenäosusega nukrat rida, kuhu kuuluvad juba praegu teiste hulgas endine põllumajandusülikooli Theatrum Zootomicum ja Lina tänava nakkushaigla kompleks – sellel lastakse lihtsalt ära laguneda.

Olen Staadioni tänava endisest hullumajast ikka ja jälle mööda jalutanud ja mõelnud suure paatosega selle ajaloole. Siin on oma painajate käes vaevelnud Juhan Liiv, siin veetis oma viimaseid päevi Vana Hirmus ehk Kaarel Ird. Siit ammutas inspiratsiooni psühhiaater ja kirjanik Vaino Vahing. Staadioni tänaval on tegutsenud omal ajal maailma tippu kuulunud psühhiaatrid, nagu näiteks Vladimir Tšiž. Need seinad räägivad lugusid, kui keegi vaid tahaks kuulata.

Õigupoolest väärinuks Staadioni tänava hullumaja terve Eesti kultuuriloos ammuilma palju jõulisemat esilekergitamist seda enam, et tegu on teadaolevalt Eesti suurima puithoonega üldse. Kunagi oli selleks Vändra kurttummade kool, mis läks samuti eraomandisse, osa lammutati maha ja viimati plaanis omanik kõik kokku lükata.

Meil ei ole säilinud kuigi palju üle 140-aastaseid puitmaju ja neid, mis alles, käivad välismaalased pildistamas. Nüüdki aga, nagu varem juba nii paljudel kordadel juhtunud, laseb avalik-õiguslik omanik – antud juhul Tartu linn – kõigepealt hoonel aastakümneid laguneda, et seejärel tõdeda, et seis on halb ja me müüme ta nüüd maha. Meil raha pole!

Staadioni 48 ja 50 majad, mis Tartu linn paneb enampakkumisega müüki. Foto: Kristjan Teedema

Linna esindaja ütleb Tartu Postimehele, et tuleb arvestada rangeid tuleohutusnõudeid ja arvestades hoone vanust ja ajaloolisust oleksid investeeringud linnale liiga suured. Aga miks peaks need olema vastuvõetavad eraettevõtjale olukorras, kus hoone rekonstrueerimine läheb praeguse hinnangu järgi maksma neli kuni kuus miljonit eurot? Niinimetatud präänikuna pakub linn välja samale krundile seitsme korteriga elamu, lootes, et kui see valmis, asub arendaja ajaloolise hoone kordategemisele.

Mõned ilmekad näited: 2006. aastal müüs Tartu ülikooli kliinikum erafirmale maha endise nakkushaiguste osakonna hoonekompleksi Lina tänaval. Toonase üldplaneeringu järgi pidi see olema haridus- ja teadushoonete maa, kuhu pidanuks mahtuma ka lasteaed. Vahepeal pole krundil toimunud muud kui lagunemine ja seda kiirendavad põlengud. Mõned majad on juba lammutatud, teised nii viletsas seisus, et buldooser võib tööle asuda. Haridusest, teadusest ja lasteaiast kõnelemine on lihtsalt kohatu.

Õigupoolest väärinuks Staadioni tänava hullumaja terve Eesti kultuuriloos ammuilma palju jõulisemat esilekergitamist seda enam, et tegu on teadaolevalt Eesti suurima puithoonega üldse.

Ka siin sai arendaja endale õiguse ehitada hulga uusi kortermaju tingimusel, et ta taastab vanad hooned. Tsiteerin detailplaneeringut: vältimaks säilitatavate majade lagunemise ohtu on uue hoone rajamine planeeringualal seotud vana hoone taastamisega. Uusehitistele väljastatakse ehitusluba pärast renoveeritava hoone kasutusloa väljastamist. Arendaja sisuliselt ootas, millal vanad lõplikult kokku kukuvad, siis pole enam midagi taastada vaja. Kompleksi peahoonele on antud ehitusluba, mis näeb tegelikult ette selle lammutamise ja maja uuesti üles ehitamise, kasutades mingil määral ka vanu materjale.

Ka toonane põllumajandusülikool lasi oma Narva maantee ning Staadioni ja Sauna tänava vahelisel alal asuval Theatrum Zootomicumil omajagu laguneda ja müüs siis 2002. aastal hoonekompleksi maha. Arendaja renoveeris ja laiendas krundile jäänud teisi hooneid ja asus nähtavasti ootama, millal see neetud 19. sajandi keskpaiga rudiment kokku kukub!

Arendaja sisuliselt ootas, millal vanad majad lõplikult kokku kukuvad, siis pole enam midagi taastada vaja.

17 ja pool aastat hiljem seisab see endiselt püsti, ehkki seisund on ka muinsuskaitseameti hinnangul avariiline ja julgen sügavalt kahelda, et seda maja ootab ees lammutamisest helgem saatus. Ka Zootomicum on vahepeal põlenud ja omanikud korduvalt vahetunud.

Ja nüüd siis ähvardab samasugune stsenaarium vana hullumaja. Kinnisvaraarendajate loogika on elementaarne: osta krunt vana majaga, seejärel hangi endale detailplaneering, mis lubab krundi täis ehitada ja vajaduse korral võid ju ka lubada, et rekonstrueerid millalgi vana hoone. Seejärel ehita, kuhu vähegi võimalik, ja hakka ootama, millal vana hoone kokku kukub. Muinsuskaitsenõuete täitmine on ettevõtja jaoks lihtsalt majanduslikult mõttetu, sest vana maja taastamine maksab palju rohkem kui uue ehitamine. Kui hoone on jõudnud lagunemise viimasesse staadiumi, tõstab muinsuskaitseamet käed üles ja buldooser võib tööle asuda. Siis teed uue detailplaneeringu ja võid asemele ehitada veel ühe või miks mitte ka kaks uut maja.

Vaade Staadioni tänava nõlvalt all-linnale on iseenesest suurepärane, nii et arendajatele võiks see krunt huvi pakkuda küll, ent just nimelt krunt, mitte maja. Olen olnud alati seda meelt, et riik ja omavalitsus peaks toppima oma nina majanduse ja ühiskonnaelu reguleerimisse nii vähe kui võimalik, samas ei vabasta see vastutusest kultuuripärandi säilimise ees. Elu ise on näidanud, et me ei saa muinsuskaitsealuste kehvas seisus hoonete puhul erasektorit usaldada, siin peaks avalik võim võtma selge vastutuse, mitte käsi puhtaks pühkima.

Kui me oleme pidanud nii palju kordi nägema seda, kuidas ülikoolid, omavalitsused või riik on jätnud ajaloolisi hooneid hooleta ja müünud need kehvas seisus maha lihtsalt selleks, et sokutada oma tegematajätmised kellegi teise kaela, siis miks peaksime eeldama enamat oma rahakoti toel toimetavalt ettevõtjalt?

Tartu linn pole seni Staadioni tänava hoonega seoses vastutust võtnud, aga peaks! Kui me oleme pidanud nii palju kordi nägema seda, kuidas ülikoolid, omavalitsused või riik on jätnud ajaloolisi hooneid hooleta ja müünud need kehvas seisus maha lihtsalt selleks, et sokutada oma tegematajätmised kellegi teise kaela, siis miks peaksime eeldama enamat oma rahakoti toel toimetavalt ettevõtjalt? Miks peaksime lootma, et Supilinnas või Karlovas oma korterit renoveeriv tavakodanik vaatab hea pilguga muinsuskaitseametnike peas sündivatele üha uutele piirangutele, jah need on miljööalad, aga seal on ka mälestisena kaitstavaid hooneid. Tema jaoks pole erilist vahet, kas tegu on Tartu linnavalitsuse või muinsuskaitseametiga, tema jaoks on see üks võim puha.

Avalik-õiguslikud asutused on innukad rajama Euroopa Liidu struktuurifondide kulul aina uusi hooneid, et hüljata seejärel kümneid vanu põhjendusega, et need pole funktsionaalsed ja rekonstrueerimine on liiga kallis. Sellega lükatakse meie ühiskonna muinsuskaitsealuse vara säilitamise kohustus formaalselt eraomanikule, ent tegelikkuses mitte kellelegi, ja ilmutatakse arhitektuuripärandi säilimise suhtes kahetsusväärset silmakirjalikkust.