Ain Kaare: tõde ravikodust – vastuseta küsimused (skeptiku vaade naabertänavalt)

Ain Kaare Foto: Kristjan Teedema

Millisest miljööteraapiast me räägime, kui piirinaabrid Peedule kavandatavat ravikodu altkulmu põrnitsevad, sest see rikub miljöö ja nende kodurahu.

Miks ma kirjutan? Eelmisel nädalal kajastas Tartu Postimees kahel korral (8.1 ja 10.1) laste ravikodu võimalikku rajamist Peedule. Lugenud mõlemat käsitlust ning käinud ka kahel infokoosolekul, on mul endiselt rohkem küsimusi kui vastuseid. Püüangi siin oma kahtlused ja kõhklused esitada. Kasutan neidsamu küsimusi, millele Ants Johanson ja Anne Daniel-Karlsen 10. jaanuari intervjuus vastasid.

Peedu ja mis mind seob Peeduga?

Peedu on geograafiliselt eraldiseisev Elva linnaosa Elva jõe kallastel ja lisaks väikeelamutele on Peedul ja selle ümbruses veel säilinud ilusat männimetsa. Aedlinn tema kõige paremas klassikalises mõistes. Minu jaoks on Peedu väike unine ja vaikne küla. Küla, kus hommikuti metskitsed tänaval jalutavad ja kus ärkad rähni tegutsemishäälte peale. Koht, kuhu mina ja paljud teised just selle vaikuse ja rahu pärast on oma pelgupaiga muretsenud. Mul on Peedul kaks kinnistut, üks planeeritava ravikodu naabertänaval ja teine oma maja naabruses, mille ma soetasin vaid sellel eesmärgil, et säiliksid seal kasvavad puud.

Mis seal Vapramäe tänava krundil praegu on ja mis sinna tuleb?

6000 ruutmeetri suurusel krundil on kaks hoonet – riikliku ehitismälestisena kaitse all olev Oskar Alliku villa, ehitusaluse pindalaga 154 ruutmeetrit (suletud netopind 306 ruutmeetrit), ja teenijate maja ehitusaluse pindalaga 106 ruutmeetrit ja (suletud netopind 158 ruutmeetrit). Ravikodu rajajate eskiisi järgi peaks sinna lisanduma veel kaks hoonet, üks ehitusaluse pindalaga 350 ja teine 420 ruutmeetrit, üks hoone on 2/3 osas kahekordne ning teine väljaehitatud katusekorrusega, minu prognoosi kohaselt suletud netopind vastavalt 585 ja 630 ruutmeetrit. Lisaks veel parkla kümne parkimiskohaga.

Ain Kaare märkis Maa-ameti kaardile punasega uute ravimajade ehitusaluse pinna. Peedu ravikodu eestvedajad on küll öelnud, et see on ka läbirääkimiste küsimus, kui suured ja kuhu uued majad krundil täpselt tulevad. Foto: Skeem

Kokku oleks siis kinnistul neli hoonet ehitusaluse pinnaga 1030 ruutmeetrit ja suletud netopinnaga 1679 ruutmeetrit. Toon need arvud, et tekiks ettekujutus, kui suurt ehitist väikeelamumaale planeeritakse. Võrdluseks piirinaabrite hoonete ehitusalused pinnad, need jäävad 78 ja 178 ruutmeetri vahele. Muuseas, Tartu raekoja ehitusalune pind on 700 ruutmeetrit.

Nendesse renoveeritavatesse hoonetesse ja uusehitistesse kavandatakse rajada elus raskesti hakkama saavate laste ravikodu kümnele lapsele ning ravikodude kompetentsikeskus.

Lahenduseks võiks olla väiksema ravikodu rajamine, renoveerides kaks hoonet kuni kuuele hoolealusele ja jättes uusehitised ehitamata.

Kas teie plaan on kümne aasta tagusega võrreldes kuidagi muutunud?

Kümme aastat tagasi oli plaan päästa kõigepealt vanad majad. Nüüd on planeeritud alustada uute hoonete ehitamisest ja alles siis vaadata, mis ehitismälestisest saab. Aga projekti algatajatel on momendil vaid Jõulutunneli 400 000 eurot, selle eest 585-ruutmeetrise netopinnaga maja valmis ei ehita.

Kust tuleb ülejäänu? Vaid annetajatele loota? Mille eest renoveeritakse vanad hooned? Ravikodu rajajate väitel on neil kokkulepe Kredexiga, kes olevat lubanud täielikult finantseerida vanade majade renoveerimist.

Tsiteerin Kredexile saadetud järelepärimise vastust: «Kindlasti ei ole KredEx sellist nõusolekut ega lubadust andnud ning ei saa ka anda. KredEx väljastab toetusi vastavalt asjakohastele juhenditele ja määrustele, mis on kättesaadavad meie kodulehel ning kehtivad kõikidele üldistena. Siiski on nii mälestisena kui ka selle planeeritava kasutuse mõttes tegemist erilise objektiga ning kui meil peaks avanema oma meetmete kaudu võimalus nimetatud mälestise rekonstrueerimist toetada, siis seda ka teeme.»

Ehk siis pole mingit garantiid, et mälestisena arvel olev hoone edasi ei lagune, kuni lõpuks tõdetakse, et renoveerida ei ole enam mõistlik. Viitavad ju ravikodu rajajad just Peedu miljöö osale raviprotsessis, aga vanad hingega hooned, mitte uusehitised, on just need, mis selle miljöö loovad. Kavandatud mahus uushoonestus hävitab selle miljöö jäädavalt. Mitte ainult sellel kinnistul, vaid kogu Peedu miljöö raudtee ja jõe vahel. Ja see võib viia tõesti naabrite kardetud kinnisvarahindade langemiseni.

Kellele kuulub Vapramäe 9/11/13 kinnistu? Kuhu kadus MTÜ Peedu Ravikodu Selts?

Enne MTÜ Oskar Alliku Kodu ei olnud kinnistu omanikuks MTÜ Peedu Ravikodu Selts, vaid MTÜ Laste Ravikodu Selts ja viimasel jäi majandusaasta aruanne esitamata aastatel 2012–2018. Seega mitte ühel aastal, nagu väitis Ants Johanson Tartu Postimehele antud intervjuus, vaid lausa seitsmel aastal järjest.

Oled üle 150 000 euro maksva kinnistu omanik ja riskid aastaaruande esitamata jätmisega MTÜ sundlikvideerimisega? Nii aga paraku juhtus. Miks peaksime eeldama, et sama isikute ring suudab nüüd paremini varaga toime tulla?

Mis on teie meelest inimeste hirm?

Minu meelest on inimeste hirm põhjendatud. Planeeritud hoonemahud ei suhestu kuidagi sinna kavandatud hoolealuste arvuga. 170 ruutmeetrit pinda hoolealuse kohta tundub isegi klassiruume, kontoriruume, käsitöökodasid arvestades ülepingutatuna. Ja loomlikult tekib naabrites hirm: kas ravikodu kümnele lapsele on ikka see, mis sinna tegelikult tuleb? Või on hoolealuseid palju rohkem? Või tuleb sinna hoopis midagi muud? 

Ja mis peitub ikkagi sõna «kompetentsikeskus» taga? Koolitused. Aga kui suurtele gruppidele? Kui sageli? Ka 20 inimest korraga on selles kohas palju.

Kuid kõige suurem probleem on plaanitud kompleksi jätkusuutlik rahastusmudel. Seda ei ole. On vaid lubadused, et alanud aasta jooksul töötatakse välja kompleksprobleemidega lastele mõeldud teenuse sisu ja võimalikud regulatsioonid. Pelgalt lubadused, ei muud. Mis saab siis, kui kompleks on annetajate raha eest valmis ehitatud, aga tegevuseks raha pole.

Hooned on vaja sisuga täita, aga millise sisuga? Aga kui teenuse hind ei kata kompleksi ülalpidamiskulusid? Rajajad räägivad küll plussenergia­majast, aga kuidagi tuleb see energia toota. Päikeseenergia – vaadake maa-ameti ortofotot, enamik kinnistust on suurte puude varjus.

Puudub variant B, tõsiselt ei saa võtta ravikodu rajajate poolt väljakäidud lahendust, et ebaõnnestumisel müüakse kinnistu maha ja uued omanikud vaatavad, mis sellega edasi teevad.

170 ruutmeetrit pinda hoolealuse kohta tundub isegi klassiruume, kontoriruume, käsitöökodasid arvestades ülepingutatuna.

Miks te alla ei anna, kui näete, et te ei ole naabruskonda teretulnud?

Lahenduseks ei ole, et alustatut pooleli ei jäeta. Lahenduseks pole ka see, et me teeme selle ära nagunii. Lahenduseks on kompromiss piirinaabritega, toetused teiselt poolt jõge ja teiselt poolt raudteed ei loe, kui piirinaabrid nõus ei ole. Just nende elu mõjutab rajatav kompleks kõige rohkem. Ja millisest miljööteraapiast me räägime, kui piirinaabrid altkulmu põrnitsevad.

Minu arvates peaksid keskuse rajajad ja selle rajamise vastased leidma kompromissi. Ja vältima seniseid suhtlusvigu – miks said piirinaabrid selle keskuse rajamise plaanidest teada alles novembri lõpus, kui «Jõulutunneli» annetuse väljakuulutamine oli päevade küsimus, mitte varasuvel, kui sai teatavaks, et «Jõulutunnel» on selle keskuse rajamise finantseerimise kavva võtnud? Lahenduseks võiks olla väiksema ravikodu rajamine, renoveerides kaks hoonet kuni kuuele hoolealusele ja jättes uusehitised ehitamata. Ühe lasterikka pere Peedule kolimise vastu ei tohiks kellelgi midagi olla.

Kirjutis väljendab autori isiklikke seisukohti, kasutatud andmed on pärit avalikest registritest ja koosolekutelt.