Siiri Laidla: kes sa oled, linnakirjanik?

Siiri Laidla

FOTO: Sille Annuk

Tartu kirjanikel on põhjust uue aasta algul elevust tunda. Vähemasti neil kaheksal, kes end linnakirjaniku stipendiumi tarvis üles andsid. Varem on linnakirjaniku tiitlit kandnud Kristiina Ehin, Mika Keränen ja Vahur Afanasjev. Igati väärilised nii oma loomingu kui ka isiksuseomaduste poolest. Sest linnakirjaniku «amet» eeldab ühiskondlikku aktiivsust ja rahvusvahelist tuntust. Ei piisa sellest, kui kirjutada kaunis eesti keeles algupäraseid tekste, mida lugejad pikisilmi ootavad, sealhulgas soovitavalt ka Tartu-teemalisi.

Stipendiumi suurus kuus on kahekordne töötasu alammäär, üle tuhande euro. Päris ahvatlev? Esmapilgul tundub imelik, et esitati kaheksa avaldust, möödunud aastail veelgi vähem. Postimehes ilmunud usutluses ütleb mullune linnakirjanikuks valitu Vahur Afanasjev: «Stipendium andis elamiseks südamerahu.» Loen sellest lausest välja, et raha on talle oluline.

Kas need kaheksa, kes otsustasid nüüd kandideerida, tegid otsuse lootuses parandada loomevõimalusi? Või pigem soovist hakata aastaks Tartu kirjanduse reklaaminäoks ja hääletoruks? Sest just neid, sisult vastuolulisi võimalusi tiitel pakub. Loomevõimaluste parandamine tähendab ilmselt seda, et ei pea oma igapäevase leivapalukese teenimise pärast muretsema. Võib segamatult end inspiratsiooni valda anda, tulgu see ööl või päeval. Ja kui loomepalang nädalate kaupa ei ilmu, pole sellestki lugu. Tärmineid ega lepinguid kukil pole. Aga kommunaalkulud saavad makstud ning raha jätkub kas või raamatute ostmiseks. Võib isegi uued talvesaapad hankida, katkisele hambale juureravi ja krooni saada. Fantaasia hakkab tööle, mis kõik selle eest saaks. Kuid jah, ega stipendium ole sotsiaaltoetus. See on raha, mis niigi toimetulevale kirjutajainimesele loometöö lihvimiseks ära kulub.

Miks on siis nii vähe konkureerijaid, tiitli ja palga ihkajaid?

Olen millegipärast veendunud, et paljude kirjanike (või end kirjanikeks pidajate) elujärg pole sugugi kindlustatud. Kui õnnestubki käsikiri trükki anda, võib saadav honorar vahel nukralt ohkama panna. Hea, et üldse avaldatakse.

Muidugi leidub kirjanikke, kes loomingu ja selle eest saadava tasu vahekordade üle mõtiskledes ei tarvitse ohata ega mõrult muiata. Vastupidi, edukas-nimekas kirjanik võib Tõnu Õnnepalu moodi kirjanikupalka taotleda, väljavalituks osutuda ja sellest kerge südamega loobuda.

Ilmselt on rahvastikuregistrisse kantud tunduvalt rohkem tartlastest kirjanikke kui need kaheksa. Miks on siis nii vähe konkureerijaid, tiitli ja palga ihkajaid? Küllap sellepärast, et linnakirjanikul peab olema nägu ja tegu. Ta elu muutub enam avalikuks, ta peab olema hea kõnemees/-naine. Ta ei tohi olla liiga noor ega liiga vana, ei sant ega joodik (vabandust, kuid leidub ka neid, kelle särav looming sünnib läbi vaesuse ja valu, muusaks alkohol). Paljud kirjanikud on loomuldasa introverdid, sissepoole avanevad isiksused, keda poodiumil esinemine ja meedia tähelepanu suisa hirmutab. Nad ei taha oma loomelindu pesalt hirmutada.

Ikkagi tore, et Tartu endale väärilise linnakirjaniku saab.

Tagasi üles