Vahur Kalmre: kasulik seebiooper

Vahur Kalmre Foto: Erakogu

Keskerakonna korraldatud seebiooper näitab ilmekalt, et kohalikul võimutasandil oleks paslik hoopiski variant, et poliitikat teeb linnavolikogu, linnavalitsust juhiks aga linnadirektor ning valitsus koosneks spetsialistidest, mitte poliitikutest. Vahevariandis võiks linnapea olla poliitik, kes oma linnavalitsuse moodustab ise.

Keskerakond on Tartus lavastanud korraliku seebiooperi. Abilinnapea astub tagasi, ei astu, astub, ei astu... Erakonna uuel kohalikul juhil on uus abilinnapea kandidaat olemas, ei ole, on olemas, ei ole, jälle on... Linnavolikogu fraktsioonist tuleb info, justkui poleks abilinnapeal nende mandaati, kuigi ise on nad tema poolt kätt tõstnud.

Arutatakse, et abilinnapea tuleb üldse parteist välja visata. Tagasiastumise eest lubatakse abilinnapeale mingit uut ametit, ei lubata, ometi midagi on lubatud, siis jälle ei... Uus juht ütleb, et teise abilinnapea tagasikutsumine olevat olnud..., kuidas ta nüüd «Aktuaalses kaameras» ütleski, tehniline aps. Ega suurt aru saa, mis selle action’i põhjuseks on. Peale uue juhi nähtavalt nähtav soov oma võimu teostada. Eesti Ekspress küll üritab põhjustesse valgust heita, kuid väga veenvalt need üles ei jää.

Kõik seebiooperi elemendid on kujukalt kasutusel. Nalja nabani, võiks ju öelda, kui see ei oleks tegelikult väga tõsine asi. Kaalul on ühe erakonna, aga tegelikult palju laiemalt Tartu kohaliku võimu, terve linna maine. Kuidas kõik lõpeb – sest kindlasti ei lõpe see asi sellega, kui Keskerakond isekeskis isegi asjad ära lahendab –, ma ei tea. Küll aga tean, kuidas ma tahaksin, et see asi lõpeks.

Nende nädalate jooksul, mil see juhtum on keerelnud, on mitu korda välja öeldud, et abilinnapea amet on poliitiline. On öeldud, et Keskerakond on abilinnapea(d) linnavalitsusse suunanud ja erakonnal on vaieldamatu õigus nad ka tagasi kutsuda. Seda on oma kilbina kasutanud Keskerakonna uus piirkonnajuht. Seda on tavana möönnud ka reformierakondlasest Tartu linnapea. Viimane on seda võrrelnud vabariigi valitsusega ning öelnud, et kui sealt võib ministreid tagasi kutsuda, siis võib selle üle kanda ka teistesse võimuorganitesse. Seega Tartu linnavalitsusse.

See ongi probleem, mille peaks ükskord ära lahendama. Tegelikult muutma, sest parlamendi ja vabariigi valitsuse suhte toomine kohalikule tasemele on ammu tekitanud probleeme, mitte neid ära hoidnud. Kohalikul tasemel ei ole selline parlamendi-valitsuse mängimine põhjendatud ning vähemalt abilinnapead ei peaks olema poliitilised.

Samas segab liigne poliitika ka linnavalitsuse tööd, kui tööga korralikult hakkama saav abilinnapea peab lahkuma poliitilistel põhjustel ja kaalutlustel, millest suur enamus linnakodanikke ja ilmselt ka linnavolinikke mõhkugi aru ei saa.

Miks vähemalt? Tegelikult oleks kohalikul võimutasandil – ja seda Tartu linn kindlasti on – paslik hoopiski variant, et poliitikat teeb linnavolikogu, linnavalitsust juhiks aga linnadirektor ning valitsus koosneks spetsialistidest, mitte poliitikutest.

Tõenäoliselt pole me selliseks kardinaalseks muutuseks ehk kohe valmis. Vahevariant sinnapoole liikumisel võiks aga olla niisugune tee, et linnapea oleks poliitik ja tema hääletab kohale volikogu, linnavalitsuse aga moodustab linnapea ise, mitte ei võta sinna võimukoalitsiooni erakondade saadik-abilinnapäid.

Ehk siis: järgmistest Tartu koalitsioonilepingutest võiks kaduda eelviimane punkt, mis praeguses lepingus ütleb, et «Reformierakond täidab loodavas linnavalitsuses linnapea ja kolme abilinnapea kohad, Keskerakond täidab loodavas linnavalitsuses kahe abilinnapea kohad.» See on praeguse tüli alge ja põhjus, seega muuta tuleks alget ja põhjust.

Muutus ei tähendaks, et poliitik-linnapea ei peaks enam oma koalitsioonipartneritega linnavalitsust moodustades arvestama (volikogu peaks valitsuse ikkagi kinnitama), kuid see annaks linnapeale kogu vastutuse linnavalitsuse eest. Praegu seda vastutust lõpuni ja lõplikult ei ole, sest kuigi praegusele Tartu linnapeale paistab koostöö rahanduse abilinnapeaga sobivat, peab ta arvestama hoopis teise erakonna kohaliku juhi korraldusega.

See näitabki, et poliitikat on linnavalitsuses liiga palju, mis aga takistab linna edukat juhtimist ja arendamist.

Tegelikult on sellel mõttel, et linnavalitsus peaks olema vähem poliitiline, ka teine dimensioon. Poliitika ei kao ju kohalikust elust kuhugi, niisugune teistmoodi kohaliku võimu ülesehitus suurendaks linnavolikogu rolli ja parandaks mainet, viimane on kahjuks ammu juba paljuski langenud linnavalitsuse otsuseprojektide läbihääletajaks. Just volikogu peaks linnas rohkem poliitikat tegema ja linna arengut poliitiliselt suunama – see koalitsioon, kes parajasti võimul on (tark olles arvestab koalitsioon muidugi ka teiste erakondade ja valimisliitude mõtetega).

Praeguse olukorra kirjeldamiseks üks väike näide elust enesest. Esmaspäevases kohalikus seitungis paneb ajakirjanik pealkirjaks «Linna kerkib neli uut viljahoidlat» (panete tähele, kindel kõneviis). Jutt on Tartu Milli soovist ehitada oma krundile neli suurt viljamahutit.

Edasi kirjutab ajakirjanik, et kuigi üldplaneering näeb ette seal piirkonnas hoopiski tööstuse vähendamist, jäi kaalule ettevõtte majanduslik huvi ning linnavalitsus nõustus sellega (panete tähele, kindel kõneviis). Edasi saab artiklis sõna ka linnaplaneerimise ja maakorralduse osakonna juhataja, kes ütleb, et tema arvates pole linnas tootmise suurendamine küll mõistlik, «ent tuleb arvestada ka majanduslikku mõju».

Poliitika ei kao ju kohalikust elust kuhugi, niisugune teistmoodi kohaliku võimu ülesehitus suurendaks linnavolikogu rolli ja parandaks mainet, viimane on kahjuks ammu juba paljuski langenud linnavalitsuse otsuseprojektide läbihääletajaks.

Loos on veel kirjas, et ettevõte soovis hoidlaid ja hooneid ehitama hakata 2018. aastal, aga linnavalitsus tahab enne saada detailplaneeringut (panete tähele, kindel kõneviis). Osakonnajuhile sekundeerib abilinnapea, kes ütleb ajakirjanikule, et selle ettevõtte võimalus hooneid juurde ehitada ei tähenda, et kõik tööstusettevõtted linnas saaks vabalt laieneda (panete tähele, kindel kõneviis).

Selle näite kokkuvõte oleks ajakirjaniku loo põhjal ühene: ettevõte avaldas soovi, linnavalitsus oli nõus ja asi läheb töösse. Punkt. Ei ole punkt, tegelikult on siin üks aga, millest ajakirjanik sõnagi ei kirjuta.

Asi ei ole üldsegi selles, kas ettevõte lõpuks saab areneda või ei saa, asi on selles, et tegelikult on Tartu linnavolikogu järgmise, 23. jaanuari istungi päevakorda kavandatud punkt «Väike kaar 33 krundi detailplaneeringu koostamise ja keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamine ning lähteseisukohtade kinnitamine». Just see­sama asi.

Seega linnavolikogu alles hakkab arutama asja, millest ajakirjanik kirjutab kindlas kõneviisis. Tõenäoliselt linnavolikogu nüüd algatabki selle detailplaneeringu (alles algatab, nii et kehtestamiseni läheb veel aega) ning ehk on see linnale ka kasulik ja hea otsus, kuid enne volikogu otsust ei peaks saama asjast rääkida kindlas kõneviisis. Kui me ikka oleme seda meelt, et volikogu otsused jäävad volikogu teha, mitte ei kirjuta linnavalitsus neid volikogule ette. Ja ajakirjanikudki peaksid seda kirjutades möönma.

Kuidas on see näide ja keskerakondlik seebi­ooper omavahel seotud? Läbi poliitika, mille keskmeks on Tartus – ja teisteski linnades ja valdades – tõusnud linnavalitsus, vähendades sellega märkimisväärselt valitud linnavolikogu rolli linnas poliitikat suunata.

Samas segab liigne poliitika ka linnavalitsuse tööd, kui tööga korralikult hakkama saav (nii on väitnud ka linnapea) abilinnapea peab lahkuma poliitilistel põhjustel ja kaalutlustel, millest – julgen väita! – suur enamus linnakodanikke ja ilmselt ka linnavolinikke mõhkugi aru ei saa. See aga pole enam seebiooper, see on väga tõsine asi. See on järjekordne samm võimu võõrandumises.

Kes oleks Tartus see poliitiline jõud, kes võtab enda teha abilinnapeade poliitilise rolli vähendamise? Või lausa kaotamise. Siis oleks Tartu keskerakondlikust seebi­ooperist ka kasu.