Mihhail Lotman: vaatan Tartut armunu silmadega

Mihhail Lotman.

FOTO: Margus Ansu

Semiootik professor Mihhail Lotman (IRL) sai kevadise võimupöörde tulemusel Tartu volikogu esimeheks, sest üks teine professor oli selle ameti vastu veel tugevamalt. Kuidas Tartul läheb?

Kas lõppev aasta oli Tartule hea aasta?

Alati, kui ma hindan mingit asja, vaatan prognoose, ülempiiri ja alampiiri. Ütleksin, et oli kõvasti parem kui minu keskmine prognoos. Kartsin ja kardan edasi, et maailma majanduskriis – nimetan just selle terminiga – ei ole kaugeltki läbi.

Meid ootavad ees – loodan, et eksin – väga ebameeldivad üllatused. Juba see, et neid sel aastal ei tulnud, on saavutus. Muidugi see ei ole Tartu saavutus, see on Eesti võrdlemisi hea saavutus. Paljudes detailides ei ole ma valitsusega nõus, aga laeva põhikurss on pandud õigesti.

Mis puudutab Tartut Eesti kontekstis, siis... Ma elan pool nädalat Tartus, pool Tallinnas, mul on, millega võrrelda. Tallinnaga võrreldes on nagu teine riik. Ütleme, Euroopa linn.

Mis nende kahe linna erinevuse kõige selgemalt esile toob?

Vaat ma ei taha Tallinna kritiseerida. Nagu oma erakonnas ütlen: mingi teise erakonna teod ei ole meile mingisugune õigustus või orientiir.

Nii ei taha ma ka Tartut võrrelda Tallinnaga. Aga ütleme, et Tartu on palju inimsõbralikum linn alates sellistest väikestest asjadest, et näiteks pealinna ühissõidukeis on toodud kompostrid ette, et inimesi saaks paremini trahvida, kui tuleb kontroll. Samas bussid sõidavad peatusest mööda ja kõik jooksevad tagant uksest sisse. Selliseid asju, ma kujutan ette, ei juhtu Tartus mitte kunagi.

Aga jätame Tallinna. Mul on alati hea tunne, kui astun Tartus bussist välja, ja kerge masendus, kui astun bussi, et sõita Tallinna. Võib-olla ma ei ole päris objektiivne, Tartu on üldse mu lemmiklinn maailmas. Mul on, millega võrrelda. Ma väga armastan Oxfordi või Prahat või Itaalia linnu, aga Tartus on saavutatud mingi väga huvitav ja habras tasakaal. See on ülikoolilinn, aga mitte ainult.

Oxford on ka ühelt poolt ülikoolilinn, teisalt tööstuslinn. Kuid need on kaks absoluutselt eraldi linna, tehasetöötajad ning üliõpilaskond ja ülikooli õppejõud ei sulandu, ent Tartus on see orgaaniline.

Kas Tartus on hästi see, et on suudetud hoida varem saavutatut, või oskate nimetada ka mõne selle aasta märkimisväärse saavutuse? Ühtki väga suurt vääratust ei ole, kui haridusosakonna rahaskandaal välja arvata.

Muidugi on see häbiplekk Tartu valitsusele, Tartu linnale. Minu meelest on tehtud väga adekvaatsed järeldused. Praegu ei saaks keegi süüdistada Tartu volikogu ja linnavalitsust, et see on üks korruptiivne kamp, kus käsi peseb kätt. See lugu oli väljakannatamatu ja olukord on likvideeritud.

Ei taha võõraste sulgedega ennast ehtida... Nominaalselt olen linna teine inimene, tegelikult on kõik, mis linna täitevvõim teoks teeb, siiski linnavalitsuse rida.

Tähenduslikult peaks volikogu esimees siiski olema esimene.

Siiski teine, kasutades analoogi riigiga: olen nagu Ene Ergma, Urmas Kruuse on korraga Ilves ja Ansip.

Postimehes pole te viimasel ajal Tartu linnaelu küsimustes sõna võtnud. Vaatasin teie blogi, seal on üks käsitlus Tartu tänavakunstist, grafi­tist. Kas see näitab, et Tartus on väga hästi, või hoopis seda, et Tartus on pisut igav?

Ei no kuidas Tartus saab igav olla! Ma ei ütleks, et väga hästi, aga, saate aru, mina vaatan Tartut natuke armunu silmadega, ärge minult objektiivset hinnangut nõudke.

Kas see linn paistab teile linnavõimu juures olles teistsugune kui volikogus opositsioonis istudes?

Ei, ei paista. Ent samas ma arvan, et see praegune koalitsioon on parem kui eelmine. Selle moodustamisel arvestati selgelt riigikogu valimise tulemusi...

Ja kiideti, et maailmavaateliselt klapivad IRL ja Reformierakond paremini kokku.

Klapivad küll, teatud määral. Ma ei hakka salgama, et enne, kui Res Publica tekkis, olin Reformierakonna valija. Ükskord hääletasin – ma ei mäleta, mis tookord erakonna nimi oli –, aga tahtsin, et Marju Lauristin oleks linnapea.

Mul oli selline idee, et riigi tasandil peavad olema võimul paremerakonnad, kohalikul tasandil vasakerakonnad. See on Lääne-Euroopas üsna tihti ennast õigustanud. Kuid see ei ole mingi dogma, ma ise olen alati parempoolsete erakondade valija. Ma arvan, et siin ei ole probleemid niivõrd maailmavaatelised.

Kui võrdleme, siis Reformierakond on parempoolsem majanduses, IRL rahvusküsimustes ja konservatiivsema moraaliga, ehkki ma ei ole alati konservatiivse moraali pooldaja. Poliitilisel skaalal paigutan end mõõdukalt tsentrisse.

Ent kui koalitsioonis erakonnad liiga hästi klapivad, võib see olla ohu märk. Volikogu esimehena püüan igati soodustada opositsiooni tööd ja neile isegi teatud eeliseid luua.

Kuidas?

Püüan nii palju kui võimalik, et otsused oleksid konsensuslikud, mitte selliselt tehtud, et hääletamismasin käib vähemusest üle.

Marju Lauristin küsis teie ametisse valimisel, kas olete jätkuvalt mures demokraatia pärast Tartu volikogus. Kas mureks on nüüd vähem põhjust?

Seda hinnangut küsige opositsioonilt, aga ma püüan.

Munitsipaalpoliitikas on maailmavaate küsimus paiguti kiiksuga. Mõnikord käib arutelu piltlikult selle üle, kummal tänaval auke parandada.

Seda minagi. Ideaalvariandis ei tohiks poliitiline maailmavaade munitsipaaltasandil rolli mängida. Kuid muidugi ta mängib, väga suurel määral. Kuidas me teeme eelarvet? Kas defitsiidiga või mitte? Siin ma pooldan konservatiivset lähenemist. Vähemalt üks opositsioonierakond väitis, et peaminister Ansip öelnud, et kriis on möödas ja hakkame pidutsema. Arvatavasti nad ise ka ei usu seda väidet.

Väitja oli seejuures majandusõppejõud.

Hea küll, ma ei tahtnud seda öelda, aga inimene, kes teab, et halvad ajad alles tulevad, peab ka teadma, et pidutsemiseks pole veel õige aeg. Arvan, et just vastupidi, tuleb hoida ranget finantsdistsipliini.

Aga kui juba tsiteerisime, siis riigikogus ühe teise erakonna liige, ka majandusõppejõud, ütles, et kasutame ära reservi. Aga kui see on ammendunud, võime võtta soodsat laenu. Aga edasi? Noh, siis vaatame... Seda kõike serveeriti kui talupojatarkust.

Jutt on Janno Reiljanist?

Ma nime ei nimetaks, aga te saate retoorikast aru. Umbes nii, et sööme kogu vilja ära, siis ka seemnevilja ja siis vaatame. Ma ei ole kunagi põllumajandusega tegelenud, aga minu meelest talupoeg nii kunagi ei käitu. Minu meelest hoopis selline talupojatarkus, et võlg on võõra oma, on eriti rasketel aegadel väga kasulik.

Sain kaasa soovituse küsida, kas volikogu istungeid juhtides analüüsite toimuvat ja osalejaid ka erialasest vaatenurgast?

Alustame sellest, et oma positsioonil ma ei analüüsi inimesi. See oleks ebaeetiline. Võin analüüsida nende vaateid, käitumismudeleid. Aga ei, volikogu juhtimise ajal ma ei analüüsi.

See on lõppvaatus, olen kõik asjad erinevates koosoleku koosseisudes juba läbi käinud. Seal ei ole midagi üllatavat õnneks. Või kahjuks, siis oleks muidugi huvitavam.

Pean ütlema, et praegune opositsioon enamasti ei ole pahatahtlik. Opositsioonil on väga tähtis roll ja ta täidab seda.

Kas on häiriv, kui volinike otsustusi mõnikord ei juhi nende isiklik seisukoht, vaid parteiline distsipliin. Tagareast on näha, kuidas mõnikord tõmbab pinginaaber voliniku valel ajal tõstetud käe alla või siis vastupidi – upitab kätt üles. Kuid mingites küsimustes võiksid ju seisukohad lahkneda ka mitte erakondade vahel, vaid erakonnas.

Olen seda paar korda tõesti näinud. See on pigem sellest, et kolleeg kõrval oli hajameelne ega pannud tähele, mida esimees hääletusele pani.

Voliniku vabadus oma tahet väljendada ei tohi kuidagi olla piiratud, tegelikult, ega volinikud ka ei tule kuu pealt. Muuseas, mõned tulevad.

Muidugi võib juhtuda, et volinik, kes ei osalenud fraktsiooni koosolekul, hääletab istungil teisiti. Ja see on okei.

Kui mina olin lihtne volinik, hääletasin ka oma erakonna seisukohtade vastu – mina ei saa oma südametunnistuse vastu hääletada. Siiski, riigikogus ma kaks korda tegin seda ning olen väga kurb selle üle.

Olete nimetanud Tartu lasteaiatasude tõstmise otsust häbiplekiks. Mul ei ole meeles, kuidas te hääletasite.

Jätsin käe tõstmata. See on raske küsimus. Kui valida on kas tõsta kohamaksu või lasteaedu alarahastada, on need väga halvad valikud.

Miks me selle halva valiku ette üldse sattusime?

Raha on puudu.

Aga kuhu see raha kadus? Meil Tartus räägitakse ju pidevalt, et lasteaiad ja koolid on prioriteet. Miks siis ei ole võimalik linnaeelarves piisavalt raha broneerida?

See on seesama, mis ma lühikeses lauses ütlesin: see on häbiplekk.

Mugav oleks muidugi vastata, et mõned otsused on langetatud enne, kui IRL koalitsiooni sai.

Nagu tähele panite, ma seda ei ütle. Mulle üldse ei meeldi inimesed, kes vastutust veeretavad. Ma teeks teie küsimuse veel teravamaks, nimelt see summa, mis koguneb lasteaiakohatasu tõstmisest, on samas suurusjärgus summaga, mis jääb majaomanikele, kui vabastame neid maamaksust.

See on valus valik. Minu meelest on aga väga oluline anda ühiskonnale signaal, et me toetame omanikke. Omanikud on Eesti riigi ...

Tugisammas?

Midagi sellist. Meie ühiskond ei ole kolhoosiühiskond ja omanikke tuleb vähem karistada. Neid karistatakse niigi. Kuid karistada vanemaid selle eest, et neil on lapsi, on ka väga halb.

Mõnede inimeste meelest on halvad valikud ees ka seoses koolivõrgureformiga.

See pakutud kava on parem kui praegune olukord. Olukord hariduses ei ole hea. Kui teeme otsuse, et me ei tee midagi, on see väga halb ja sellise otsuse tagajärjed tulevikus oleksid palju halvemad kui praegu kavandatavad reformid. Plaanitud reformid ei ole sugugi optimaalsed, aga ei saa ma öelda, et mul on parem plaan.

Ja mis on kõhklema panevad detailid?

Kui me vaatame iga konkreetset kooli eraldi, siis minu poole pöördunud hoolekogude tõstatatud probleemid on reaalsed.

Teie erakonnakaaslane Peeter Laurson on öelnud, et mõned spetsiifiliste õppesuundadega gümnaasiumid tuleks lahutatavate paketist välja tõsta.

Olen üldjoontes sama meelt. Aga need on väikesed parandused, vaadata tuleks tervikpilti. Palju rohkem häirib mind väikeste maakoolide sulgemine, kuna neis olevat liiga vähe õpilasi. Ma arvan, et selliseid koole ei tohi sulgeda. Need on väga olulised kas või ajaloo seisukohalt. Kui sulgeme kooli, see tapab maaelu. Linnaelanikuna peaks mul olema ükskõik, aga ei ole.

Raha on tõesti vähe. Teisalt, haridus ei too kunagi kasumit, iga kool töötab kahjumiga, haritud elanikkond on riigile kasulik ja toodab kasumit. See on üsna keeruline ekvilibristika (tasakaalukunst – toim) finantsiliste, hariduslike, sotsiaalsete ja teiste faktorite vahel. Praegune lahendus tekitab minus muret.

Kiusatus oleks muidugi küsida, mida teie arvate Tartu Ülikooli kuvandi hägustumisest?

Nüüd te panete mind piinlikusse olukorda. Te küsitlete mind kui linnavolikogu esimeest, ma läheksin võõrasse kapsaaeda. Olen Tartu Ülikooliga seotud 1969. aastast, kui astusin ülikooli.

Tartu Ülikoolis on minu meelest väga vale suund, et väikseid erialasid ahistatakse. Väikseid ja unikaalseid. Olen veendunud, et tulevikuülikool ei ole virtuaalne konveiertehas (kõik ühiskonnale vajalikud ained interaktiivselt internetti, auditoorne töö jääb ära), vaid on rajatud nimelt väga isiklikele suhetele õppejõu ja tudengi vahel, ideaaliks on individuaalne lähenemine nii ainele kui õppurile.

Kui õppejõudu saab asendada õpik või arvuti (aga just seda praegu nõutakse), pole tegu ülikooli õppejõuga. Praegu aga kärbitakse õppekavu, vähendatakse erialaaineid, soositud on massiloengud.

Mart Kivastik väitis hiljuti, et Tartu kolgastub ja see on kõigile selge?

Tartu on provints. Suurepärane provints. Tartu ei saa olla metropol.

Praegu käib reform, mis on seotud linnade ja teiste asulatega. Minu ettepanek oli, et Eestis võiks lisaks Tallinnale olla neli riikliku tähtsusega linna, kus peab olema riiklik esindatus. Lõuna-Eesti pealinn Tartu nende hulgas. Eriti oluline oleks see muidugi Narva kui Ida-Eesti pealinna puhul.

Kas linn kolgastub või mitte, ei ole ainult linnavõimude teha, see on kõikide linnaelanike, eriti intellektuaalse ja kunstieliidi teha.

Miks oli Tartu ülikool 19. sajandil väga tähtis? Sest Venemaal oli väga vähe ülikoole. Suur osa tippteadlasi tuli siia. Me teame ju toonast Vene olukorda. Vene intelligents rääkis saksa keelt, aristokraatia rääkis prantsuse keelt. Pirogov tundis end siin väga hästi, ta ei pannud tähelegi, et see on Eesti, tema jaoks oli see saksa linn ja saksa ülikool.

Me ei saa teha tagasi saksa ülikooli ega luua tagasi Jurjevi ülikooli. Alates Gustav Suitsust me teame, et eestlane pole kolkaelanik, aga on eurooplane. Siin ülikoolis on aineid, mida mina õpetan inglise keeles, kuigi ise ei ole selle üle sugugi õnnelik. On muidugi väga tähtis, et Eesti ülikoolidesse tuleks mitte üksnes välistudengid, sest siin on odavam elu, vaid ka tippteadlased.

Räägitakse, et maailm on nüüd Tartule lähemal, sest täistunniekspress peatub
Tal­linna lennujaamas ja Finnairilt saab osta lennu­pileteid Tartust näiteks
Tokyosse. Kuidas aga saaks Tartu maailmale lähemale tuua, et tippteadlased tuleksid siia?


Ma vaatan Tartu linna armunu silmadega, Tartu Ülikool on selle linna kvintessents. Kui ma näen, et siin on mõned asjad mitte nii, nagu peaksid olema, siis see teeb mulle haiget. Kuid linnavolikogu esimehena ei ole mul mingit õigust kritiseerida ülikooli, ma ei taha siin rohkem detailidesse laskuda. Ma arvan, et ma ei ole elu aeg volikogu esimees, räägime sellest teine kord.

Ma isegi imestan, miks teile seda volikogu esimehe ametit nii väga vaja oli?

Mul ei olnud vaja. Ma ei tahtnud. Kui ma oleks teadnud, kui palju sellega tuleb tööd teha, ma poleks nõustunud. Aga ma olen üsna halb allaandja. Kui võtsin kohustuse, püüan hästi hakkama saada.

Tagasi üles