Majandusprofessor võrdleb aastat mesinädalateta pulmaga

Makroökonoomika professori Raul Eametsa sõnul andis lahkuv aasta võimaluse pisut kergemalt hingata, ehkki euroga ühinemisele mesinädalaid ei järgnenud. Määramatust on palju, kuid uuelgi aastal on oodata väikest majanduskasvu, mitte langust.

FOTO: Margus Ansu

Tartu Ülikooli makro­ökonoomika professor Raul Eamets võrdleb läinud aasta Eesti majanduse suurimat sammu – euro kasutusele­võttu – abiellumisega, kuid nendib, et loodetud mesi­nädalad jäid ära, sest pulmade ajastus oli kehvavõitu.

Oletame, et te olete arst ja Eesti majandus tuleb teie vastuvõtule. Millise diagnoosi te panete?

Eesti majandus on päris heas konditsioonis, põhilised elulised näitajad on korras, kui mõtleme riigieelarvet ja võlakoormust. Aga probleeme on immuunsusega – oleme vastuvõtlikud ja väga sõltuvad sellest, mis meie ümber toimub. Meie majandus on liiga väike, et ainuüksi meie tublidusest piisaks.

Seoses sellega meenub, et olete parafraseerinud üht anekdooti, öeldes, et Eesti on välismajanduslikult kõige sõltumatum riik maailmas, sest meist ei sõltu suurt midagi.  

Noh jah, meie oma tegevusega teisi riike ei mõjuta nii, nagu Saksamaa mõjutab tervet Euroopat või mõni teine riik tervet maailma.

Kellest meie käekäik sõltub?

Meie käekäik sõltub meie suurematest kaubanduspartneritest: Soomest, Rootsist, Lätist, Venemaast ja Saksamaast. Eriti sõltume Skandinaaviast – ühte pidi ekspordi ja teist pidi rahasüsteemi (nende pankade) kaudu. On naiivne loota, et kui Soomel ja Rootsil läheb kehvasti, siis meie õitseme siin.

Kui vaadata möödunud aastale tagasi, siis mis oli kõige rõõmustavam sündmus Eesti majanduses?

Eks see ikka euro kasutuselevõtt oli.

Võrdlesite hiljuti eurole üleminekut abieluga.  

Jah. See oli ühe väga olulise organisatsiooni, euroalaga ühinemine.

Aga mesinädalad jäid õige lühikeseks.

Jah, kui neid mesinädalaid üldse oli, sest selgus tõehetk Kreeka ja muuga. Selgus, et suguvõsas on pätte, kes on valetanud ja varastanud – ülearu kulutanud ja üle oma võimete elanud. Õnnetuseks sattusime me perekonda just sel hetkel, kui on tulnud nende võlgade maksmise aeg.

Õnnetuseks? Kas euroalaga ühinemine oli viga?

Ei, seda mitte. Valuutakomitee süsteem tähendab niikuinii, et meie keskpangal pole rahapoliitika tegemise võimalusi. Ei olnud meil enne eurot võimalik raha devalveerida ega oma rahapoliitikat teha, ei ole ka praegu. Kroonisüsteem sellisel kujul, nagu see meil oli, on võrdväärne praeguse eurosüsteemiga. Krooniga ei saanud me lihtsalt nõupidamiste laua taga üldse kaasa rääkida.

Inimestele tundub muidugi, et kroon oli kuidagi parem, oma raha ja rahvusvaluuta, aga makromajanduspoliitikas ei ole vahet, kas on kroon või euro. Euro ja kroon on ühe ja sama raha kaks eri nägu, nagu kahe näoga Jaanus.

Mida euro kasutuselevõtt Eesti jaoks muutis?

Kindlasti andis see mingil määral ettevõtetele kokkuhoidu, kui me räägime raha edasi-tagasi konverteerimisest, ülekannetest.  

Meie majandus muutus läbipaistvamaks. Nüüd jõudis kohale, kui vaesed me tegelikult oleme, kui saame oma hindu ja palku võrrelda Soome või Saksamaa omadega. Tekkis võrdluspilt, mis polnud alati kõige meeldivam.

Kindlasti suurenes ka välismaine usaldus Eesti vastu, eriti väljastpoolt Euroopat vaadates.

Aga mida tähendas pereema Marile Tartust eurole üleminek?

Eks euro tõstis osaliselt hindu. Mitu asja langes kokku: ühelt poolt on maailmaturul hinnad tõusnud, aga teiselt poolt on iga inimene isegi näinud ümardamisi. Mäletan omast käest, et asi, mis varem maksis autopoes sada krooni, oli pärast kümme eurot.

Meenub hüüdlause «Euro hinda ei tõsta!».

See oli teada, et ümardamised tulevad. Loomulikult üritati rahvast rahustada, et midagi ei muutu, ja paljud hinnad tõsteti juba varem ära. Ma ei oska öelda ja ma ei tea, kas saabki öelda, milline osa hinnatõusust oli seotud eurole üleminekuga ja milline osa maailmaturu hindadega.

Kroonides oleksid ka hinnad tõusnud, aga tõenäoliselt natuke vähem.

Eesti selle aasta majanduskasv tuleb umbes kaheksa protsendi kanti. Kas see annab põhjust rõõmustada?

Kaheksa protsenti on väga ilus tulemus. Euroopa mastaabis on see väga kõrge näitaja. Aga teistpidi – kui me aastaseid kasvunumbreid rehkendame, siis kasv saadakse võrdluses eelmise aastaga. Kui eelmisel aastal oli kukkumine, siis on lihtne sel aastal tõusta. Kõik sõltub võrdlusbaasist. Seetõttu tasub seda kaheksat protsenti rahulikult võtta, kuigi see näitab, et oli hea aasta.

Kuivõrd jõudis majanduskasv inimeseni?

Mingites kohtades on palgad tõusnud, ehitussektor on tööle läinud, tööpuudus on vähenenud, tööd on tekkinud. Kui küsida ettevõtjatelt, kuidas aasta läks, siis enamik ütleb, et paremini kui eelmisel aastal. Sisetunne ütleb, et ka inimene tänavalt ei ütle, et kõik oli halvasti. Pigem oli ikka hea aasta.  

Kas see oli pisut ka kergemalt hingamise aasta?

Jah, see oli selline hingetõmbepaus, hakkas hästi minema. Järgmine aasta kahjuks nii hea ei tule, aga midagi hullu ka ei tule. Me ei räägi langusest, vaid ikka kasvust, mis jääb ilmselt ühe-kahe protsendi kanti järgmisel aastal.

Selle kuu keskpaigas oli registreeritud töötuid 47 000 ümber. Miks hoolimata majanduskasvust on töötute rivi visalt kahanenud?

Töötusega on keerulisem. Tööpuudus jääb suhteliselt pikaks ajaks suureks. See annab ühtpidi põhjust kurvastamiseks, teistpidi rõõmustamiseks.

Mida on tööpuuduse üle rõõmustada?

See näitab, et meie majandus on muutunud efektiivsemaks. Me teeme sama palju tööd ära väiksema hulga inimestega, me oleme tootlikumad, mis on igal juhul positiivne.

Kui me räägime järgmise aasta majanduskasvust, siis sellega ei hakka tööpuudus kiiresti langema, sest paljud lihtsad ja odavat tööjõudu vajavad töökohad on Eestist ära läinud.
Meil ei ole enam nii palju ketrajaid või õmblejaid vaja kui 5-6 aastat tagasi. Tekib küsimus, mida need inimesed tegema hakkavad? Tartus on vaja programmeerijaid, aga Narva õmblejaid ei koolita ümber programmeerijateks. Meil on hulk inimesi, keda nende kvalifikatsiooniga pole omas piirkonnas vaja.

See on ju õudne, kui inimest vaja pole?

See ongi kahe poolega asi. Majanduse kui terviku seisukohast on suur tööpuudus tervitatav, sest see näitab, et majandus on efektiivne, aga inimese seisukohast on see tragöödia. Kiireid lahendusi siin muidugi pole.

Kui näiteks üheksakümnendate alguses kasvas Soomes majanduskriisi ajal tööpuudus kiiresti kolmelt protsendilt 17 protsendi peale, siis võttis taastumine väga kaua aega.

Töötute armee jääb veel kauaks. Kui tahame inimesi hõivesse tagasi tuua, on vaja väga palju panustada ümberõppesse ja koolitusse. Aga teisalt ka ettevõtluse arengusse, sest inimesi võib ju ümber õpetada, aga kui pole ettevõtteid, kes töökohti loovad, siis pole sel mõtet.

Millised otsused või arengud majanduses jäid sellest aastast meelde kui kõige enam muret tekitavad Eestile?

Kõige muret tekitavam on Euroopa liidrite suutmatus kriis korralikult ära lahendada. Seda veeretatakse nagu kuuma kartulit ja ei võeta vastu konkreetseid otsuseid. Õhus on variandid, aga otsust «teeme nii ära» ei ole tehtud. See tekitab ebastabiilsust ja ebamäärasust.

Millist nõu annate tavalisele inimesele, kuidas toimida selles ebamäärases majandusseisus?

Oma töökohast tasub kinni hoida ja mitte väga pretensioonikas olla. Kui on palk ja töökoht, siis võib julgelt tulevikku vaadata. Tuleb rahulikult oma toimetusi edasi teha. See, kui kõik inimesed säästma hakkaksid, ei mõju ka majandusele hästi.  

Meeletut laenu mina ei võtaks, sest finantssüsteemi stabiilsus on praegu suur küsimärk. Aga see ei tähenda, et peaksime paanikat külvama. Me räägime ikkagi majanduskasvust järgmisel aastal, mitte langusest.

Ka tuleval aastal oleme positiivse poole peal.

Tagasi üles