Professor Hele Everaus: kliinikumi juhi umbusaldajad kardavad kaotada võimu ja puutumatust

Hele Everaus. Foto: Margus Ansu

Hematoloog professor Hele Everaus, kes juhtis aastatel 2000–2016 Tartu ülikooli kliinikumi hematoloogia ja onkoloogia kliinikut, leiab, et läinud reedel kliinikumi juhatuse esimehe Priit Eelmäe vastu esitatud umbusaldusavalduse peamine põhjus peitub suurhaigla kliinikute juhatajate hirmus kaotada oma ametis puutumatus.

Hele Everaus, teie olite Tartu ülikooli arendusprorektor, kui kliinikum 1998. aastal sihtasutuseks reorganiseeriti. Toona te ei loonud süsteemi, milles oleks olulistel juhtidel olnud tähtajatud töölepingud. Mis ja miks hiljem muutus, et me nüüd tõsist juhtimiskriisi näeme?

Jah, aastani 2009 olid kõik juhtivad kohad tähtajalised. Oligi nii, et kehtisid viieaastased tähtajad. Ka mina ise olen omal ajal kaks korda konkursi läbinud. Sama käis teiste juhtivate ametite kohta, näiteks ülem- ja vanemõdede ning osakonnajuhtide kohta. Seda peeti normaalseks.

Ühel hetkel aga seadus muutus ja sealtpeale on inimesed end harjutanud arusaamaga, et tähtaegu pole – kes on valitud, see on jäädavalt paigas.

Ma ei pelga seda välja öelda: umbusaldusavalduses väljendub inimeste hirm kaotada võim.

Mida te Priit Eelmäe vastasest umbusaldusavaldusest arvate?

Mina ei saa sellest aru. Minu teada on kõikide kliinikute juhatajatega ja kliinilise meditsiini instituudiga muudatusi üsna pika aja vältel arutatud. Minu meelest oleks väga normaalne, kui konkursside süsteem taastataks. On hea, kui antakse võimalus uutele inimestele, kes võivad samamoodi väärikalt kohti täita. Ajad muutuvad ja situatsioonid muutuvad, mistõttu on normaalne, kui muutuvad ka inimesed positsioonidel.

Ma ei pelga seda välja öelda: umbusaldusavalduses väljendub inimeste hirm kaotada võim. Samas ma ei saa sellest väga aru, sest kui tegu on omal kohal parima ja tublima inimesega, siis saab ta ju ka pärast konkurssi jätkata. Ei ole ju nii, et kõik tahetaks ilmtingimata välja vahetada.

On väidetud, et kliinikute juhid vihastas välja eeskätt asjaajamise stiil, see, millises toonis juhatus eesotsas esimehega on oma otsuseid teatavaks teinud. Inimesi polevat piisavalt kaasatud, on käitutud liiga järsult ja rohmakalt. Kui palju te sellest teate?

Ma ei ole nendel nõupidamistel osalenud. Küll aga olen kuulnud, et paljud kliinikute juhatajad on siiski aruteludes osalenud. On eraldi komisjonid, kuhu neid on kaasatud. Seepärast kaldun arvama, et meil on siin tegu siiski põhimõttelise vastuseisuga: lihtsalt ei taheta senist puutumatust käest anda.

Raskete otsuste tegemisel on alati otsuse langetaja see, kelle pihta tuld antakse. Selles mõttes oli etteaimatav, et juhatuse esimees satub pahameele objektiks.

Üks allkirjastanutest on Tartu Postimehele rõhutanud, et kliiniku juht peab olema oma valdkonna juhtfiguur terves Eestis ja seepärast ei saa seda positsiooni anda klassikalise värbamiskonkursi teel.

Just nimelt klassikalise konkursiga saabki neid küsimusi lahendada. Me ei saa praegu küll väita, et kõik kliinikute juhatajad on Eestis oma eriala liidrid.

Homme kogunevad kliinikumi nõukogu liikmed erakorralisele koosolekule umbusaldusavaldust arutama. Kui teie peaks neile praegu nõu andma, siis mida ütleksite?

Kui kliinikumi esimees praegu tagandataks või ta otsustaks ise lahkuda, siis seiskuks kogu protsess. Kliinikumis on teatud arengud juba aastaid lubamatult seisnud ja kui nüüd järele anda, jääks need seisma veel vähemalt kümneks aastaks. See oleks väga kahetsusväärne.

Tuleks otsida konstruktiivseid lahendusi, mis ei ole muidugi kerge ülesanne. Aga see on tehtav.

Kliinikumi juhatus ei koosne ainult esimehest. Seal on ka näiteks ravijuht (Andres Kotsar – toim), kes on aastaid Soomes Tampere ülikooli haiglas kogemusi omandanud. Ja on veel terve hulk inimesi, keda saaks vajaduse korral väljastpoolt kliinikumi nõustajaks kaasata. Targa tegutsemisega on kriis lahendatav.

Soovitan kliinikute juhatajatel rahulikult ning tõsiselt läbi mõelda, miks ja mida tasub üheskoos kliinikumi parema käekäigu nimel teha. Kõik nad on kompetentsed ja erudeeritud inimesed ning leiavad kindlast sobiva lahenduse. Lõpuks pole asi ju lihtsalt ühe organisatsiooni juhtimises – ülikooli kliinikum on ikkagi kogu Eesti meditsiini arengu eestvedaja, sellest sõltub kõigi meie inimeste käekäik. Tore oleks, kui seda peetaks meeles ega lähtutaks isiklikest positsioonidest, vaid suurest pildist.

(Hele Everaus kuulub Reformierakonda. Sama partei liige on ülikooli kliinikumi nõukogu esimees, Tartu linnapea Urmas Klaas – toim.)