Sirje Toomla: igat asja pole vaja käivitada

Sirje Toomla Foto: Margus Ansu

Keeles on tavaline, et mõni sõna unustatakse ja teine jällegi leitakse tolmu alt üles. Mõni sõna saab uue varjundi, tema tähendus võib kitseneda või laieneda. Näiteks kirjutas Lydia Koidula lehkavast isamaast, aimamata, et sada aastat hiljem kõlab see kõike muud kui kenasti. Paarkümmend aastat tagasi pidasime akendeks peamiselt avausi seintes, oskamata ette kujutada, et peagi hüppavad aknad ka helendavatel ekraanidel.

Seega sõnade tähenduse muutumine on paratamatu, kuid sageli juhtub, et sõna hakatakse kujundlikult kasutama seostes, kuhu ta hästi ei sobi. Üks selliseid sõnu on jõudsalt tehnikamaailmast välja tungiv käivitama. Kirja­keeles tähendab käivitama masinat, mootorit, seadet käima, tööle või liikuma panema. Tõsi, varemgi kasutati seda sõna kujundlikult laiemalt ning käivitada sai ka abstraktseid nähtusi, näiteks propagandakampaaniat või -masinat – eks propagandagi sarnaneb teerulliga, mis sõidab sust üle kui ei millestki.

Sellises kujundlikkuses pole üldsegi midagi halba ja lisab keelele vaid vürtsi. Kuid viimase paarikümne aasta jooksul on «käivitama» tähendust märkimisväärselt laiendatud ja selles, nagu väga paljudel sarnastel juhtudel, on tunda just inglise keele mõju.

Teatavasti on enamikul sõnadel mitu tähendust, kakskeelsetes sõnaraamatutes on need kõik kenasti reas. Kahjuks liiga sageli haaratakse tõlkimisel sõnastikust esimene vaste, süüvimata järgmistesse. Ilmselt seetõttu on ka sõna «käivitama» (ingl launch – käivitama, aga olenevalt kontekstist ka algatama, alustama, avama, asutama, rajama) tähendusväli valgunud liiga laiaks ning hakanud muid väljendeid välja tõrjuma. Kantseliidist on see tendents tungimas juba ka tavakeelde.

Viimase paarikümne aasta jooksul on «käivitama» tähendust märkimisväärselt laiendatud ja selles on tunda just inglise keele mõju.

Keeletoimetaja võib üsna rahulikuks jääda, kui kuuleb näiteks portaali käivitamisest – kujundlikkus on siin isegi olemas –, kuid kui mõne ametniku-poliitiku sõnul käivitatakse asutusi, võistlusi, teenuseid, projekte, kursusi, huviringe, riigihankeid, ajab see tal juba karva turri. Ja koole tahavad nad ka käivitada.

Sõnapaar «kooli käivitamine» tundub tänapäeval eriti absurdne, kuna avalikult räägitakse ohtralt kaasavast haridusest ja individuaalsest lähenemisest õpilasele. Kool, mida saab käivitada, oleks otsekui seade või masin, millele pannakse ühest otsast sisse materjali ehk lapsed ning teist tuleb välja haridusega rikastatud valmistoodang. See meenutab pigem Inglise rokkansambli Pink Floyd kuulsa filmi «The Wall» episoodi, kus kooli on kujutatud hakklihamasinana. Sellist haridusmasinat tõepoolest annab kangist või nupust käivitada küll.

Eesti keeles on tavaks koole avada ja rajada, võistlusi korraldada, riigihankeid alustada. Tore, kui mõni sõna saab tähendust juurde, aga see peaks olema põhjendatud.