«Kui sa ei ole arst, siis sa pole kliinikumis juhina keegi,» leiab endine töötaja

Üks varjatud karisid Kliinikumi juhi Priit Eelmäe vastaste silmis on arvatavasti ka see, et Priit Eelmäe ei ole erialalt arst. Tal on teadusmagistrikraad füsioteraapia valdkonnas. Foto: Kristjan Teedema

TÜ kliinikumi juhi umbusaldamine on kõnetanud Tartu ülikooli kliinikumi endiseid töötajaid. «Mina ei tööta enam Tartu ülikooli kliinikumis. Mina olen see «kibestunud endine töötaja», aga ma pole ainus, keda see teema kõnetab,» ütles anonüümsust palunud arst oma kommentaaris.

«Juhtimisstiili teemal käib nüüd küll pajakeste sõim katla suunal,» arvas ta kõigepealt. «Mina leian, et selle, kliinikumile omase autoritaarse ja ebapädeva juhtimise praktiseerijad on mitmed allakirjutanud olnud ise juba aastaid ja aastakümneid. Psühhiaater Sven Janno kohta ma ei tea. Tema mure stiili  küsimuses võibki olla siiras. Ta on kliinikumis veel värske juht.

Konflikt muudatusega algab aga sealt, et Priit Eelmäe pole arst ja kui sa pole arst, siis sa pole kliinikumis juhina keegi. Hullemaks teeb olukorra see, et tema juhatuse ülemarst Andres Kotsar pole samuti kliinikumi kasvandik. Ei ole oma poiss.

Seega praeguste kliinikujuhtide mure selle pärast, et nad ei osutu majasisesel konkursil tagasi valituks, on selgelt aimatav ja inimlikult mõistetav. Tähtajatu töökoht on ikka õnnistus!»

Kliinikumis praegu enam mitte töötav arst osutas oma vastuses sellelegi, et umbusaldusavaldusele allakirjutanutel on kõigil üheksa ametit – teadustööd, õpetamine ülikoolis, erialaseltsid, residentuuri juhendamine, töö erapraksistes, töökohad Tallinnas, Soomes, Rootsis ...

«Iga üksiku väikese tsaarikese absoluutsele ja eluaegsele võimule oma väikses tiigis tõmbaks plaanitav reform nüüd karastava külma vee peale küll,» leidis ta. «Seda on härra Eelmäe ju algusest peale lubanud. Ja seda on väga ammu enne seda ka kliinikumile vaja olnud. Ma usun, et sajad ja sajad reatöötajad – mitte juhatajatest otseselt sõltuvad direktorid – ootavad küll muutusi.

Inimvõimetel on piirid aga isegi siis, kui inimestel on motivatsiooni. Kui su leping on tähtajatu ja samas on sul hallata veel kaks kuni kolm töökohta, mis erinevalt sellest ühest eluaegsest ametist sugugi kõik igavesed pole, siis kipuvad asjad seal, kus asju saab unarusse jätta, unarusse jäämagi. Hoolimata sellest, et töötad nädalas 80 tundi.

Kliinikumi, ülikooli ja ka tervishoiukõrgkooli ühte sidumine nii, et ühed ja samad persoonid istuvad mõlemal pool juhitoolil, ei tee kellelegi head. See on mugav vaid neile istujaile, aga tapab võimaluse konstruktiivseteks sisulisteks aruteludeks oma eriala parimate kolleegide vahel. Aga ka kliiniku ja ülikooli vahel kui võrdne võrdsega. Kedagi pole arutlemas, kui igas kliinikus loeb ainult ühe inimese arvamus, mis vastu vaidlemist ei kannata. Pole lihtsalt mõtet.

Edasi uue sisulise kvaliteedi juurde saab viia ainult turvaline ja vaba mõttevahetus. Eriti kui me räägime kõrgkoolist ja ülikoolihaiglast.»