Lapsed sünnivad Tartus üha rutem

Tatjana ja Maksim Mitrofanov rõõmustavad 27. detsembri varahommikul tervena ilmale tulnud tütre Anastassia üle.

FOTO: Sille Annuk

Tartu naistekliiniku sünnitusosakonna juhataja Fred Kirsi töölaual lebab äsja laekunud jõulukaart: «Ilusat jõuluaega ja kõige paremat uuel aastal! Teie fänniklubi eesotsas väikese Frediga!»



«Nii ilus on saada sellist asja,» ei varja Kirss heldimust. «Eriti armas on, kui saadetakse oma lapse pilt või tullakse last näitama.»

Nagu Kirss, nii tõdevad ka vanemämmaemandad Sirje Kõvermägi ja Aira Aleksejeva, et viimase paari aastakümnega pole õnnelike emade-isade tänuavaldamises erilisi muutusi märgata. Et kommikarbid oleks suuremad, lillebuketid uhkemad või sõnad ülevoolavamad.

«Tänu on igaühele meeldiv, aga me ei tee loomulikult oma tööd selleks, et tänu saada,» märgib Kõvermägi.

Nagu patsient soovib

Naistekliinikul täitus just neil päevil kolm aastat kolimisest Puusepa tänav 8 Maarjamõisa haiglakompleksi korpusesse G2. Fred Kirss ütleb, et kahjutundest, mis kaasnes Toomemäelt lahkumisega, on ilmselt kõik meedikud üle saanud ning mõistagi pole neist keegi kahelnud, et emade-laste heaolu paranes.

«Oleme harjunud ega igatse tagasi,» sõnab Kirss. «Koht oli armas, väga positiivse auraga, aga tehnilisest küljest on siin hoopis teine maailm.»

2011. aasta naistekliinikusse tervikuna ega sünnitusosakonda eraldi suuri põhimõttelisi muutusi ei toonud, kuid üht-teist saab Kirss siiski nimetada.

Näiteks oli tänavu esimest aastat kasutusel sünnitusvalu leevendamiseks kasutatav minispinaalanalgeesia ehk valuvaigistav süst seljaaju ruumi. Tavapärasemast epiduraal­­analgeesiast erineb see valuvaigisti koguse ja süstekoha poolest. Minivariant ei muuda sünnitaja alakeha nii tundetuks ja vähendab tõenäosust, et sünnitus jääb venima.

«Meie kasutame epiduraal­­analgeesiat umbes kümnel protsendil sünnitustest,» avaldab Kirss. «Kuigipalju võiks see arv olla suurem, aga kindlasti ei peaks me võtma eeskujuks USAd, kus see protsent on mõnes haiglas juba 95.»

Naised, kes sünnitasid viimati 15–20 aastat tagasi, ei pruugi hästi ette kujutada, kuidas suhtlevad arstid-ämmaemandad hoolealustega praegu. Küsimusele, kas sünnitaja arvamus meedikute omaga vahel endiselt põrkub ja kuidas sel puhul olukord laheneb, vastab Kirss kohe: mingit põrkumist pole.

«Meil pole standardarvamust, teeme enamasti nii, nagu patsient tahab,» kinnitab Kirss. See puudutab nii otsust, kas ja millist valuvaigistit pruukida, millist asendit kasutada ning üldse kõike, mis on seotud sünnitaja heaoluga. Standardveendumusi võib olla Kirsi sõnul pigem esmasünnitajail.

«Mõni on näiteks kindel, et ta ei vaja ei naerugaasi, soojakotti ega üldse mingit valu leevendamist, aga sünnitamise käigus otsustab ümber,» kõneleb Kirss. «See on loomulik, sest ühegi sünnituse käiku pole võimalik täpselt ette näha.»

Sünnitus on aktiivsem

Kolmanda jõulupüha hommikul Tartu Ülikooli naistekliinikus tütre sünnitanud tartlanna Tatjana Mitrofanova ütleb, et jäi arsti ja ämmaemanda tööga täielikult rahule ega kõhkleks samas majas ilmale toomast ka oma järgmist last.

«Kõigele, mida küsisin, sain vastuse, minu heaks tehti kõik, mida soovisin,» kiidab Mitro­­fanova.
Rasedana käis Mitrofanova joogatrennis ning arvab, et eeskätt seal tehtud hingamisharjutused aitasid sünnituse kulgu kiirendada ja valusid leevendada.

Vanemämmaemand Sirje Kõvermägi sõnul on jooga üks näiteist, kuidas üha suurem hulk emaks saajaid end harib, valmistub sünnituseks nii moraalselt kui ka füüsiliselt.

«Üks muutusi sünnituste juures on nende lühenemine,» tõdeb Kõvermägi. «See tuleb sellest, et naised on läinud sünnitusel aktiivsemaks ja neil ka lastakse aktiivne olla.»

Näiliselt väga suur muutus naistekliinikule on Venemaalt tulnud sünnitajate arvu neljakordistumine võrreldes 2010. aastaga.

Absoluutarve vaadates saab selgeks, et nende osakaal kõigist sündidest on umbes sama marginaalne kui kodussünnitajate oma: mullu viis ning tänavu 20 sünnitajat ehk alla ühe protsendi.

«Nad on rahul, et meie ämmaemandad oskavad piisavalt hästi vene keelt, nooremad sünnitajad oskavad jälle ise piisavalt hästi inglise keelt,» kommenteeris Kõvermägi.

Fred Kirss loodab uuelt aastalt TÜ Kliinikumi naistekliinikule üle 50 000 euro maksvat lootemonitooringu kesksüsteemi. See annaks arstile võimaluse hoida korraga silm peal kõigil sünnitajail ja sündivail lastel.

Fred Kirss
Naistekliiniku sünnitusosakonna juhataja

«Meie ja sünnitajate huvid ei põrku. Meil pole standardarvamust, teeme enamasti nii, nagu patsient tahab.»


Aira Aleksejeva
Vanem­­ämmaemand

«Jääb silma, et paljud isad tegelevad imikutega väga pühendunult. /.../ Üha üllatavam on, kui sünnitaja tuleb sünnitusele üksi.»

Sirje Kõvermägi
Vanemämmaemand

«Tänapäeva naised on enamasti üsna teadlikud, kuigi sünnitama tullakse ka igasuguse ettevalmistuseta – las minna, nagu läheb.»





 

Tagasi üles