«Ja ees on uued»

Kirjandusteadlane Peeter Olesk.  Foto: Margus Ansu

Kõigi valitud ja määratud võimukandjatel peaks olema kohustus esitada aruanne tehtud tööst. Mitte edulugudest ja lööksõnadest, vaid päris lihtne ülevaade selle kohta, mida ta siis tegelikult teinud on. Hüva, ühte ja teist algatanud. Kuid mille lõpule viinud?

Hilise, teda lähemalt tundnud ning kõrgelt hinnanud sõprade õnnetuseks paraku juba surmale määratud August Sanga värss luuletusest, kust on võetud käesolevate ridade pealkiri, on kirjutatud lõpuni: «uued / katastroofid».

Ei ole minu ennustada, kas alanud aasta viimane õhtupoolik on meie peres niisama ülev ja huvitav, kui see oli lõppenud aastal. Tegime abikaasaga pika sõidu läbi Tartu, alustades Tähtvere mõisa veerest. Sõitsime Kaarsilla ja Raekoja platsi vahelt Riia tänava algusesse, sealt mööda Narva maantee algust Roosi tänavale, siis Eesti Rahva Muuseumi eest tema taha ja tagasi, seejärel läbi Annelinna Ringteele, piki seda üle vanglasilla Lõunakeskusesse, kust pöörasime Maarjamõisa väljadele.

Neil läbisime poole täisringist, kuni jõudsime Näituse tänava raudtee-ülesõidukohani. Punast tuld polnud, pääsesime üle roobaste ilma ebamäärase peatuseta. Siis keerasime sisse Hurda tänavale ja olimegi kohal peres, kus oleme võtnud vastu uut aastat juba ligi 40 aastat.

Taksojuht oli noor venelanna, kes mõnda kohta linnas tundis palju täpsemalt kui mina, aga alles minu käest kuulis, kus on Tartus Siber ja kus asus vana piimakombinaat. Pererahva keskel polnud me küll kõige vanemad, aga selgesti vanemapoolsed. Meie peamiselt küsisime, kuna pererahvast üks keskealisi, dr Tiia Reimand, rääkis meile asjatundlikult elust Vietnamis, sealsest tervishoiust, arstide väljaõppest, söögi- ja joogimajandusest ja meie omast täiesti erinevast pereplaneerimisest. Saime hulga targemaks.

Mingi kogukond, mis Eesti õigusruumis ei ole juriidiline oskussõna, ei saa olla mistahes kooli omanik samas tähenduses, nagu seda on autoomanik. Õppeasutus on kas autonoomne või riiklik või omavalitsuslik või eraomanduslik, ent ta ei saa olla kogukondlik.

Juba päev hiljem lugesin kodus ühest lehest, et liberaalid ja konservatiivid peavad saama räägitud rahulikult. Selle soovitusega ei lahenda midagi, eriti mitte olukorras, kus neid sõnu kasutatakse omatahtsi. Lugesin mäluvärskenduseks nopmeid 1860. aastate Vene ajakirjandusest. Siis arvati Moskva Venemaal, et kogu Venemaa vajab liberaalset asjaajamist ning samaaegu tugevakäelist võimu. Ehk nagu kirjutas üks teine tollane akadeemiline publitsist: on vaja uut Peeter Esimest koos oma malakaga.

Jah, senatidemokraatia (mis on ligikaudu seesama, mis parlamentarismgi) ei ole kuskil olnud igavene, pealegi võib ka tema olla väga verine. Mis on töörahu, sellest saan ma aru. Ent maailmavaateline rahu on minusugusele, kes on mitmendat põlve ateist ja pärineb veendumustelt Eesti vasakpoolsuse rajajate perekonnast, nii problemaatiline, et ma muutun kärsituks, ning seda enam, mida rohkem ma näen asjade ajutisust ja lõpetamatust.

See, mis toimub praegu koolide juhtimises, on otsapidi poolikute omandireformi ja riigihaldusreformi tagajärg. Mingi kogukond, mis Eesti õigusruumis ei ole juriidiline oskussõna, ei saa olla mistahes kooli omanik samas tähenduses, nagu seda on autoomanik. Õppeasutus on kas autonoomne või riiklik või omavalitsuslik või eraomanduslik, ent ta ei saa olla kogukondlik. Õige, see «kas» võib olla ka jagatud, aga siis ikkagi juriidiliselt õiguspäraste subjektide vahel, mitte aga nii, et üks pool on fikseeritav õiguslikult ja teine pool ainult kujundlikult.

Seni on kõik erakonnad olnud selles väga tundlikus punktis abitult vait. Olles saanud käskkirjalisi karistusi poliitikasse vale suhtumise pärast nii okupeeritud Eestis kui ka Eesti Vabariigis, arvan ma jonnakalt, et «vaikelu» ei ole seesama, mis on «räägi rahulikult!».

Võtame teise punkti, nimelt pensionisammaste liberaliseerimise. Olgu kohe öeldud, et pangas isikliku jooksevkonto kasutamine hoiukassana ei ole minu meelest ainuvõimalik käitumisviis ehk teisisõnu: investeerimine võib olla väga otstarbekas, kui inimene on selleks sobivas eas ja omab piisavalt palju likviidset kapitali. Ainult et on mitu vaksa vahet, kas sa investeerid oma tervise parandamisse või elamistingimuste muutmisse või energeetilisse perspektiivi.

Mida ütleb selle peale tegelikkus? Esmalt seda, et kõike korraga ei saa, ja teiseks seda, et ainuüksi elamistingimuste muutmisel pead sa oma investeeringute sisse planeerima ka ehitusmeeste töötasud ja ehituse tehnilise järelevalve maksumuse. Ning kolmandaks küsib elu ise omakorda, kas sul on jõudu tegemaks ühiskonnale selgeks, et pension ei ole seesama, mis on palk. Et sa maksad palgalt tulumaksu ja teisi makse – kui nii on seatud, siis olgu. Ent pensioni tulumaksustamist pean ma vääraks, sest tegemist on puhkepalgaga, mitte tööpalgaga.

Mul ei ole põhjust salata, et Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder kuulub minu lähemate sõprade hulka. Seda, et inimene saaks oma rahast võimalikult suure osa üle otsustada ise, pean ma õigeks, ent Helir pole üldsegi mõelnud sellele, et kui kord ongi nii, nagu ta praegu on ette pannud, siis hakkab inimene nõudma ka nüüdsest erinevat maksukoormust.

Inimene vajab väljaminekuteks raha, kuid diskussioon ei ole raha. Diskussioon on Hamleti järgi «Sõnad, sõnad, sõnad». Shakespeare’il ei ole üheski näidendis abbalikku «Raha, raha, raha!», ehkki ta ise oli oma kodulinnas arvestatav kinnisvaraomanik.

Mille üle me siis õieti diskuteerime nii rahulikult, et «tasa taibata on kergem» (Betti Alver)? Siinkirjutaja sissetulekud lähematel aastatel on juba ette planeeritud, aga oma maksukoormuse tõusu ma planeerida ei oska, sest ma ei tea suurt midagi maailmaturul valitsevast hinnapoliitikast ega sellest, kui kiiresti kasvab bilateraalsete vabakaubanduslepingute osakaal võrrelduna kollektiivsete raamlepingute omaga.

Nüüdisaegses Eestis ei ole meie päevil väga selge, millist parlamenti me tahame, kas riigikogukeskset või valitsuskeskset või hoopiski erakonna- ja koalitsioonikeskset.

Nimetaksin veel asjaolu, et aastal 2021 seisab meil ees viis väga teravat probleemi, millest kõigil on tähtaeg ja see aeg käib üha peale. Esiteks presidendi ja teiseks kohalike omavalitsuste valimised. Kolmandaks rahvaloendus, neljandaks rahvaküsitlus põhiseaduse täpsustamiseks perekonna mõiste avamisel. Võidakse ju öelda, et konservatiivsuse kinnistamiseks on neljas punkt tarvilik, kuid olgu otsekohe väidetud vastu, et ma isiklikult ei ole nõus oma konservatiivsust inglise mõttes delegeerima mitte kellelegi.

Mida see tähendab? Midaks muud, kui et Briti konservatiiv on vähem kohanemisvõimeline kui liberaal. Liberaal elab nagu iga teinegi, kuna konservatiiv tahab vabadust elada nii, nagu ta õigeks peab. Liberaal kaldub pooldama «massinimest», konservatiiv eelistab indiviidi. Paradoksaalne küll, ent Eestis puudub täiesti ilmavaatelise aruandluse kohustus. Ja ma ei usu, et aastal 2021 oldaks selleks valmis.

Siit tuleneb samaks aastaks viieski probleem ning nimelt kõigi valitud ja määratud võimukandjate aruanne tehtud tööst. Mitte edulugudest ja lööksõnadest, vaid päris lihtsast ülevaatest selle kohta, mis sa siis tegelikult teinud oled. Hüva, sa oled ühte ja teist algatanud. Kuid mille sa oled lõpule viinud?

Kõik praegu kõneks võetavad seadusandlikud algatused ja kaunisõnalised üleskutsed nõuavad läbiminekuks ja kehtimahakkamiseks terve hulga varasemate õigusaktide revideerimist, mis üldiselt on üks suur tüütu töö. Tihtipeale tuleb seda tööd teha muide Eestist väljas ja näost näkku või käest kinni, mitte e-sõnumite kaudu. Vastavalt tuleb muuta ka käitumisreegleid.

Muidu juhtub sagedamini kui üks kord veerand sajandi kohta, nagu Eesti Vabariigi Tartu ülikooli kui eestikeelse õppeasutuse 100. sünniaastapäeval, mil korraga olid riigist väljas nii president kui ka peaminister. See peaks olema välistatud, ent ei, ei olnud.

Vene keisrikojas võis isevalitsejat asendada valvekorras olev tiibadjutant, aga me vist ei taha Eestisse veel ühte keisrikoda.

Nüüdis-Eestis ei ole meie päevil väga selge, millist parlamenti me tahame, kas riigikogukeskset või valitsuskeskset või hoopiski erakonna- ja koalitsioonikeskset. Hakata seda arutama poolisui ja lava peal või koguni lava taga on minu meelest maha visatud vaev. Peale muu ka seepärast, et on veelgi üks võimalus, nimelt eelarvekeskne parlament.

Mina ise pooldan valitsuskeskset parlamenti väga tugeva, ministrite ja kõrgemate riigiametnike koosseisuga – st ikkagi ka võrdlemisi piiratud manööverdamisvõimega. Manööverdamisvõime tähendab seda, et kaubelda võib ministrikohtade üle, kuid kinnitatud minister ei ole ise oma kohale kinni naelutatud ja peaministril on vabadus tema positsiooni muuta. Ning kõrgemad riigiametnikud olgu kohale kinnitatud võimalikult kohe.

Muidu tuleb välja väga halenaljakas vaatus: edulugudega on kiire, vastutavate inimestega aga on aega pikalt ja laialt.