Kitsikuses aadlidaamid pidid leppima toakesega sinivereliste hooldekodus

Sel 1891. aastal Vinni stiftis tehtud fotol istub suures saalis mitukümmned noort aadlipreilit. Neile ja Vinni stifti õpetajatele mängis klaverit Elisabeth von Wahl, Pajusi ja Adavere mõisniku Nikolai Karl Otto von Wahli üks laps üheteistkümnest. Elisabeth von Wahl (s 1874) abiellus Wilhelm Adolf Greiffenhageniga.

FOTO: Jakob Livenstroem/rahvusarhiiv

Aastasadu Eesti aladel elanud baltisaksa aadlist rääkides tulevad silme ette nende uhked häärberid, lõputud peod ning meie esiisade nuhtlemine mõisatallis. Kuid ka aadlike seas oli üks väga haavatav osa: naised, kes polnud abielus. Meeste eestkoste puudumine tähendas neile seda, et seisusele omase pillava elulaadi asemel pidid nad nägema palju vaeva, et end üldse kuidagi ära elatada.

Seda teemat on põhjalikult uurinud noor ajaloolane Lembi Anepaio, kelle mullu kevadel Tartu ülikoolis kaitstud magistritöö «Baltisaksa aadlidaamid ja vaesus» pälvis hiljuti rahvusarhiivi tudengitööde võistluse preemia ja ka Eesti teadusagentuuri üliõpilaste teadustööde riikliku konkursi muinsuskaitse eripreemia.

Töötamine kui tabu

Võrreldes vaesunud meesaadlikega on kitsikust taluma pidanud aadlidaamide temaatikat uuritud märksa vähem, seda ilmselt selgi põhjusel, et ka baltisaksa avalikkus eitas selliste naiste probleemi või vähemalt vaatas sellest mööda, tõdes Lembi Anepaio. «Tahtsin oma tööga lõhkuda ettekujutust, et baltisaksa aadlidaam oli alati uhke ja hästi elav mitme lapsega mõisaproua, nagu enamasti maalidelt või fotodelt leida võib,» lisas ta.

Töö ajaraamideks on 18. sajandi teine pool kuni teise maailmasõja algus, mil viimased baltisakslased Umsiedlungi ehk ümberasumise käigus Eestist lahkusid. Aadlidaamide vaesu(mi)se põhjused on aga samad kogu sel perioodil. Siiski, Anepaio rõhutab: aadlidaamide vaesus oli seisusesisene, see oli vaesus aadli seisukohalt – nende elatustase oli madalam, kui pidi olema ühiskonna eliiti kuuluval inimesel.

Naised ise pidasid end vaesteks võrreldes teiste enda seisusest inimestega ning samuti pidasid neid vaesteks seisusekaaslased, kuid mitte kogu Liivi- ja Eestimaa kubermangu ühiskond tervikuna. «Talupoegade klassiga võrreldes elasid nad ikkagi hästi,» märkis Anepaio.

Kõige suurem kitsikusse sattumise riskirühm oli vallalised naised. Baltisaksa ühiskondlik hoiak oli selgelt selle vastu, et naine elataks end ise töö tegemisega, naise roll oli laste saamine ja kasvatamine. Kuna baltisakslastele oli väga oluline oma rahvuse säilimine, oli naistel kohustus jätkata vereliini.

Kui aadlipreili läks aga tööle – 19. sajandi lõpus ja 20. sajandil seda juba juhtus ja enamasti oli siis tegu koduõpetaja ametiga –, pidasid konservatiivsemad ringkonnad, eriti vaimulikud, seda ikkagi tõsiseks probleemiks: neiu on läinud kodusest sfäärist välja, ta on oma loomult muutunud liiga iseseisvaks, harjunud liigse vabadusega, hääletoon on liiga õpetajannalik ja käsutav – kes sellisega pärast koos elada tahab?!

«Baltisaksa ühiskond oma tagurlike reeglitega lõi probleemi, eitas seda ja samas ka ei lasknud naistel seda ise lahendada ehk tasuvale tööle minna,» nentis ajaloolane.

Osa aadlidaamide vallalisus oli mõneti aga lausa paratamatu. 18. sajandil elas Eesti- ja Liivimaa alal mõnikümmend tuhat baltisakslast. Nende pered olid suured, seal kasvas keskmiselt kuus last, ent kui enamik neist olid tüdrukud ning pereisa varanduslik seis polnud kõige eeskujulikum (seda just linnades elanud literaatidel, kel polnud suuri mõisaid ega maavaldusi), siis oli selge, et kõigile tütardele polnud sellist kaasavara anda, mis muudaks nad kosilastele ahvatlevaks. Aga just varandus oli baltisakslastele abielusidemeid sõlmides esmatähtis, mitte neiu väline ilu või hea iseloom, tõdes Lembi Anepaio.

Hooldekodu vallalistele

Kui pere ei olnud kõige paremal järjel ning tütarde õpetamiseks polnud võimalik koduõpetajat palgata, oli üks võimalus saata neiu stifti ehk heategevuslikku asutusse. Eesti- ja Liivimaalt on sellest perioodist teada neli sellist kohta: Tallinnas, Saaremaal, Rakvere lähedal Vinnis ning Viljandis, viimane asus lühikest aega enne kolimist Tartus.

Stifti võiks teatud mõttes võrrelda internaatkooliga, kuhu saadeti (vara)teismelised aadlineiud, et nad saaks sealt seisusele kohase hariduse, mis suurendaks nende väljavaateid tulevikus endale siiski abikaasa leida.

Samal ajal nende varanduslik seisukord üldjuhul ei paranenud, mistõttu polnud stiftis elavad tüdrukud ikkagi kuigi atraktiivsed abikaasakandidaadid. Andmed selle kohta, kui paljud neiud stiftist tänu abiellumisele lahkusid, puuduvad, kuid näiteks Vinni stifti põhikirjast on teada, et selle võimalusega arvestati, sest abielluvale neiule oli stifti poolt ette nähtud pulmakleit.

Stiftide tähendus oli aga laiem, kui vaid tüdrukutele hariduse andmine ja kommete õpetamine. See võis ka olla hooldekodu varatutele daamidele või leskedele, kelle eest keegi hoolt ei kandnud ja kellel polnud piisavat sissetulekut, et üksi elada. 19. sajandi teise poole ja 20. sajandi stiftidel oligi tähtsam juba see nii-öelda aadlidaamide vanadekodu pool.

Just varanduse pool oli baltisakslastele abielusidemeid sõlmides esmatähtis, mitte aga neiu väline ilu või hea iseloom.

Kuigi ka vanadus on suhteline: näiteks 20. sajandil Saaremaal asutatud stifti põhikirja järgi võeti sinna naisi alates 40. eluaastast – see oli iga, kus arvestati, et kui naine pole senimaani abiellunud, siis ilmselt enam ei abiellu ka. Mõnda stifti võisid minna ka lesed, kui neil polnud alaealisi lapsi, sest lastega koos stifti ei võetud. Kui surnud abikaasast polnud varandust kuigivõrd maha jäänud, naisel olid aga ülal pidada ka alaealised lapsed, oli olukord eriti keeruline. Siis võis olla võimaluseks see, et lesknaine katsus tütre(d) stifti saata, poja(d) aga kuidagi ära koolitada, näiteks sugulaste toel või ka enda kodust ruume välja rentides.

«Üldjuhul need naised mõistsid ka ise, et baltisaksa ühiskonnas ongi see neile parim võimalus,» nentis Anepaio. Ta täpsustas, et enamasti tuli stifti elama asudes tasuda ka sissemaks, ning oli naisi, kellele see käis üle jõu. Vajalik raha võidi saada perekonnalegaadist (teatud pärandivorm), kuigi ka see oli eelisjärjekorras mõeldud noormeeste õpingute toetamiseks ning naistele jagus raha siis, kui seda üle jäi. Selle aluseks oli eeldus, et noormees peab ise tulevikus peret üleval pidama, naine aga saab loota kellelegi teisele.

Vaesed, aga uhked

Ent mida tegid need naised kuni 40-aastaseks saamiseni? Üks võimalus oli, et elati oma vanemate juures või tantena õdede-vendadega ühe katuse all, justkui ülejääk, avalikkuse silme alt peidus. Tihti elas n-ö vaene vana tädi oma pisikesest päranduseks saadud summa intressidest võimalikult kokkuhoidlikult linnas väikses korteris, kusjuures sellest vähesest sissetulekust toetas ta näiteks veel mõne noore meessugulase ülikooliõpinguid.

«Võimalik, et need naised olid kibestunud, kes rohkem, kes vähem, kuid oma nime üle olid nad alati uhked,» ütles Anepaio. «Samal ajal polnud neil tavaks esitada oma rikastele sugulastele mingeid pretensioone. Nad võisid küll kirjades sugulastele maalida oma vaesusest trööstitu pildi, kuid nad ei nõudnud neis kirjades midagi, sest neid polnud nii kasvatatud.»

Tagasi üles