Eili Arula: kas leiduks targem, kes annaks järele?

Eili Arula Foto: Sille Annuk

Lõputuna näiv keskerakondlaste poliittsirkus Tartus tuleks ükskord ära lõpetada, sest see tõmbab ju tähelepanu päris teemadelt kõrvale. Võimalusi lahendus leida on õige mitu.

Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda, kui 2. jaa­­nuaril kostis paarilt Keskerakonna Tartu piirkonna juhatuse liikmelt sõnum, et nende erakonnakaaslasest Tartu abilinnapea Monica Ranna personaalküsimust pole enam päevakorras, sõjakirves on maha maetud ja kuid kestnud poliitiline vägikaikavedu viimaks lõppenud.

Kas tõesti on sellest pundist ilmunud keegi, kes osutus vastaspoolest targemaks ning andis viimaks järele?

See kõik tundus liiga ilus, et olla tõsi. Selle nädala alguses selgus, et need väited paraku olidki liiga ilusad ega osutunud tõeks, sest Keskerakonna Tartu piirkonna sügisel valitud juht Jaan Toots jäi enesele kindlaks ja kordas oma mantrat: Monica Rand peab lahkuma. Monica Rand seepeale jäi jällegi endale kindlaks ning lahkumisavaldust ikka sisse ei andnud.

Selge see, et juba praegu on Monica Rannal kõvasti rohkem toetajaid, kui enne Tootsi Tartus püünele tulekut.

See vägikaikavedu ootab juba pikemat aega, et selles kompotis leiduks üks tark, kes annaks järele. Olukorras võib targaks osutuda kes tahes asjaosalistest ning kaotusekibeduse alla neelamise järel oleks tal ka olukorrast üksjagu võita.

Näiteks võiks tark olla Jaan Toots, kes ses olelusvõitluses järele andes näitaks, et ta suudab olla suuremeelne, andestada tõrksale abilinnapeale, otsida uusi kompromisse ja edasiminekukohti.

Sellise käitumisega on võimalik sama koosseisuga rahus järgmiste valimisteni välja vedada, koalitsioon Reformierakonnaga saaks jätkuda, ei peaks vastumeelselt andma aru ebamugavaid küsimusi esitavatele ajakirjanikele ega ka koalitsioonipartneritele. Ei peaks muretsema, et Reformierakond võib enesele parema sisekliimaga koalitsioonipartneri otsida.

Selle sammuga oleks ehk Tootsil võimalik isegi poliitilist kasu lõigata. Näiteks oleks järgmise aasta valimiste eel hea käia välja kaart, et lahendasime kriisi kokkulepete, leppimise ja kompromissiga, mitte jõuvõtetega.

Samas võiks järele andes tark olla ka Monica Rand, kel on ka tagasiastumisest võimalik võita. Ei ole küll mingit põhjust arvata, et temal, kes ta on juhtinud munitsipaalpolitseid ja vastutanud Tartu linnavalitsuse rahandusvaldkonna eest, sõltub heaolu ja hakkamasaamine pelgalt abilinnapea ametikohast.

On ju Rand ise ka usutlustes kinnitanud, et abilinnapea koht pole eesmärk omaette ning küll ta enesele uue töö leiaks, kui vaja.

Tagasiastumise korral ei peaks Rand ka loobuma poliitilisest karjäärist. Järgmiste valimiste eel oleks aga võimalik kasu lõigata tõigast, et tema oli selles konfliktis targem: küll alistus jäigale ja kõva käega juhile, kuid seejuures andis kõva lahingu ega jätnud enda meeskonda kibekiirel eelarve koostamise ajal hätta.

Mitmed teenekad Tartu poliitikud, nii Keskerakonnast, Reformierakonnast kui ka mujalt, on tõdenud, et Tartus ei aeta poliitikat jõuvõtetega.

Selge see, et juba praegu on Monica Rannal kõvasti rohkem toetajaid, kui enne Tootsi Tartus püünele tulekut. Kindlasti suureneb toetajate hulk pelgalt seetõttu, et südi naine ei hakanud nimeka uue piirkonnajuhi ees lömitama ega jooksnud esimese lahkumisettepaneku järel raekojast saba jalge vahel minema.

Ka võiks siinkohal tark olla Reformierakond, kes oli ikkagi Tartus viimaste kohalike valimiste võitja ning saab tellida muusika (ja valida koalitsioonipartneri).

Praegu oleks paras võimalus Keskerakonna uuele piirkonnajuhatusele koht kätte näidata ning nad koalitsioonist minema lüüa, et see lõputuna näiv keskerakondlaste poliittsirkus Tartus ükskord ära lõpeks. See ju tõmbab tähelepanu päris teemadelt kõrvale.

Mitmed teenekad Tartu poliitikud, nii Keskerakonnast, Reformierakonnast kui ka mujalt, on tõdenud, et Tartus ei aeta poliitikat jõuvõtetega. Säärast kuudepikkust ühe erakonna sisemist arveteklaarimist pole Tartu raekoda varem pidanud taluma. Teame ju, et volikogus on lisaks Keskerakonnale veel poliitilisi jõude, kes ennegi Reformierakonnaga Tartu linnas võimu jaganud. Miks ei peaks nad nüüdki hakkama saama?

Lõpuks võiks siinkohal olla targem ja otsustavam ka Keskerakonna juht peaminister Jüri Ratas. Tema oli see, kes tõi Tartusse nii Monica Ranna kui ka Jaan Tootsi. Miks ei peaks olema tema asi lahendada siis kahe kraakleva erakonnakaaslase tüli?