Saagu meil palju eebenipuust torne!

 Heiki Lill Foto: Kristjan Teedema

Ei ole mõistlik kulutada energiat hariduse omandamisele ja elus edasi jõudmisele, kui seda kõike halvustatakse. Igaüks meist peab püüdlema oma eebenipuust torni.

Olin üsna ebameeldivalt üllatunud, kui selgus, et ka ERRi ajakirjanik osutab, justkui elaks meie riigi president eebenipuust tornis. Seda seetõttu, et tavatähenduses on see eebenipuust torn justkui midagi kättesaamatut ja muinasjutulist, kuhu elama saanutel tehakse kõik ette-taha ära ning argimuredega ennast vaevama ei pea. Sissetulek on garanteeritud ja imetle ainult oma naba.

Kusjuures elanik ise pole selleks mitte midagi teinud, et enda elamist sellessinases tornis õigustada.

Tegelikkuses on aga lood sellised, et nagu maakera pöörleb lakkamatult ümber oma telje, nii on ka sõnade-mõistete ja ka märkide tähendused pidevas muutuses.

Näitena võib siin tuua eestikeelse sõna «kõrb». Algtähendus oli kunagi eki.ee andmeil suur asustamata (soodega) metsaala, kuid piiblitõlkeid tehes kasutati seda, et iseloomustada inimtühja kohta. Siit edasi on aga tänapäeva eestlasele arenenud «igav liiv ja tühi väli».

Samuti võib märkide keelega analoogi tuua lõppeva aasta ehk kuulsaima: nimetissõrme ja pöidla moodustatud ringi ning nende kõrval olevad kolm püstist näppu.

Minu noorusajal (jeerum, kas ma olen vana?) tähendas see OK ehk kõik on korras. Nüüd püüavad selles märgis tonti näha rassismivastased ja neid omakorda ärritavad rõõmuga rassistid, tehes igal võimalikul ja võimatul juhul näppudega seda õnnetut märki.

Samuti saab seda märki tõlgendada (kes muidugi soovib) Vladimir Vladimirovitš Putini märgina. Moodustub ju kolmest näpust kaks V-tähte ning pöidlast ja nimetissõrmest P-täht.

Mis selles siis halba on, kui meil on palju hästi haritud, tarku, töökaid, ettevõtlikke ja ka õnnega koos inimesi?

Kuidas seda siis tõlgendada? Sõltub näitajast ja sellest, kellele ja kunas näidatakse. Mulle näiteks tundub kangesti, kui mõni noor Eesti poliitik seda märki näitab, et ta ülistab parajasti Putinit. Või eksin?

Nüüd aga eebenipuust torn. Eespool nimetatud intervjuud edasi vaadates ja kuulates saab üsna selgelt aru, et meie presidendile pole elu eebenipuust tornis kaela sadanud.

Mõtelgem nüüd endale ja oma tuttavatele. Suurem osa meist, eestlastest, ei ole sündinud jõukusse. Enamik on pidanud nägema vaeva: koolis õppima (jah, ka õppimine on vaeva nägemine ning pühendumine), leidma endale töökoha, kus õpitut rakendada, ning ka töökohal edukalt karjääri tegema, saavutamaks ühiskonnas endale mingisuguse positsiooni.

Kindlasti on kõige kõrval väga suur tähtsus ka nõndanimetatud õnnel. Kõik ei võida lotoga. Samas on võiduvõimalus palju suurem, kui osta lotopilet.

Seega, kui inimene on haritud, omab töö- ja elukogemust, on tal ka suurem võimalus saada hästi tasustatud ametikohale.

Vahet ei olegi, kas era- või avalikus sektoris. Kas seda inimest on nüüd õigus nimetada halvustavalt eebenipuust torni elanikuks? Leian, et ei. Samas, kui peab just nimetama kedagi eebenipuust torni elanikuks, siis saagu meil Eestis palju eebenipuust torne ja ka palju tornielanikke.

Mis selles siis halba on, kui meil on palju hästi haritud, tarku, töökaid, ettevõtlikke ja ka õnnega koos inimesi?

See on just see, mille poole me riigina peame püüdlema. Et kõigil, kes vähegi tahavad, suudavad ja saavad, oleks võimalik omandada hea haridus stardikapitaliks. Samuti ettevõtlikkust ja sihikindlust elus läbi lüüa. Sest muidu ei maksa unistada suurelt ja sihte seada.

Ei ole mõistlik püüda «suurt kala», kulutada energiat hariduse omandamisele, kui seda kõike halvustatakse. Rohkem positiivsust. Igaüks meist peab püüdlema oma eebenipuust torni.

Muudame selle tähenduse, et kui keegi väidab, nagu elataks eebenipuust tornis, siis selle väite alune saaks uhkusega öelda: jah, elan küll. Olen selleks eluaeg vaeva näinud. Miks sina ei ela oma eebenipuust tornis?