Monica Rand: olen koostöö jätkumiseks valmis

Abilinnapea kohalt tagasi astuma pidanud Monica Rand saabus uuel aastal tööle, sest ei olnud 31. detsembriks esitanud oma lahkumisavaldust. Põhjuseks, et Keskerakonna juhatusega sõlmitud kokkulepest ei pidanud tema sõnul teine pool kinni. Foto: Kristjan Teedema

Oktoobrist saadik on Keskerakonna Tartu piirkonna uus juht Jaan Toots tahtnud Monica Randa Tartu abilinnapea ametist maha võtta, kuid seni pole see õnnestunud. Ranna väitel pole Toots talle pakkunud uut töökohta, mis olevat kompromisslahenduse osa.

Mis on vahepeal juhtunud pärast seda, kui Jaan Toots andis 7. novembri õhtul teada töövõidust, tüli lõpetavast kompromissist, et lahkute 1. jaanuarist ametist? Kui üldist pilti vaadata, siis oligi ainult see kompromiss, et erakonna esimees Jüri Ratas andis piirkonna esimehele Jaan Tootsile ülesande ja mina kirjutasin sellele tuginedes avalduse. Aga pärast seda, kui novembris käis Tartus erakonna esimees ja oli koos piirkonna juhatus, on mul olnud 16. novembril üks kõne Jaan Tootsiga ja teine 23. detsembril. Rohkem pole ma piirkonna esimehega rääkinud.

Millest need vestlused olid?

16. novembril oli küsimus, kas lähen Keskerakonna naiskogu koosolekule – kuhu oli kutsutud ka saatejuht Katrin Lust, nagu hiljem teada sain –, ja see, et ma kindlasti kandideeriksin perekodu Käopesa juhatajaks. Kuid Käopesa teema oli võetud juba maha kasvõi seepärast, et asutuse nõukogusse kuuludes näen, mismoodi see on viimased aastad töötanud ja et sinna on vaja väga tugeva erialase taustaga inimest.

Ja jõulueelsel esmaspäeval?

Siis avastatigi, et kuupäevad on väga lähedal – miks avaldust ei ole esitatud, kuhu see jääb. Ütlesin erakonna esimehele ja piirkonna esimehele telefonivestlustes, et kompromisslahendust pole olnud.

Mis on teil kalendrisse märgitud aasta esimeseks tööpäevaks?

Kella üheksast on rahandusosakonna tervitamine, siis käin linnavarade osakonnast läbi, siis on seoses jalgpallihalli ehitusega koosolek. Kalender on asju täis. Veebruarini on kalendrisse asju märgitud.

Mis nüüd edasi võiks saada?

Mina ütlesin 23. kuupäeval ka piirkonna esimehele välja, et mina ei ole vastu koostööle piirkonnaga, pole kunagi olnud ega hakka olema ka nüüd. Kui aga piirkond tahab muudatusi teha, siis mina ootan, et need oleksid põhjendatud. Et «mulle ei meeldi» või «Tallinnast sisse toodud» ei ole põhjused, põhjused peavad olema konkreetsed etteheited töö täitmisel. Kui selliseid etteheiteid ei ole, siis ei näe ma põhjust lahkuda. Kui täiesti võõrad inimesed tänaval ütlevad, et te kindlasti ei tohiks ära minna lihtsalt niisama, annab see mulle jõudu ja näitab seda, et linnaelanikule on oluline see töö, mida me linnavalitsuses teeme. Nendele pole oluline sisevõitlus erakonna tagatubades.

Minule tundub, et sellest, mida novembris kokku lepiti, saadakse väga erinevalt aru.

Nagu aastal 2017 Tartusse tulles ütlesin, on minu üks suur kirg jalgpall ja jalgpallihalli rajamine läbi mägede ja orgude riigieelarvesse sisse sai. Olen selle eest tänulik peaministrile, et Tartu saab sel aastal alustada halli ehitust. Loodan, et saame halli ka sellel aastal valmis, äärmisel juhul järgmise aasta algul, et esindusmeeskond saaks treenida normaalsetes tingimustes.

Väikeste ja suuremate võitude taga, mis Tartule on tulnud, on töö osakondades ja linnavalitsuse töötajad on palju vaeva näinud. Loomulikult on see oluline. Aga tulla lausega, et mulle ei meeldi … ma ei näe, et see paneks mind asju kokku pakkima, et järgmine saaks sisse tulla.

Saan aru, et erakonnal on õigus vangerdusi tahta, aga siiski tuleks mõelda ka kokkulepetele, mis minu siiatulekuga kaasnesid, ja neist ei saa nii lihtsalt taganeda.

Mis kokkulepetest on jutt?

No ma ju ei tulnud esimese kutse peale, nii Keskerakonna Tartu piirkonna toonane juht Aadu Must kui ka Jüri Ratas mitu korda helistasid. Minu terve elu oli Tallinnas, minu lapse elu, minu elukaaslase elu. Oli muidugi risk, et koalitsioon võib laguneda. Aga et toimub piirkonna juhatuse vahetus ja öeldakse, et sa pole kunagi sobinud, oled Tallinnast sisse toodud, meile see ei meeldi – nii need asjad ei käi.

Kui teie olete valmis koostööks ja muudatusteks töö tegemise viisis, kas teine pool ka on?

Piirkonna esimees on andnud lubaduse, et tema teeb tööd kõikide piirkonna inimestega. Tekib küsimus, kas mina siis ei kuulugi piirkonna liikmete hulka. Aga ma ei tea. Tahaksin piirkonna juhatuse liikmetega kohtuda ükshaaval, et küsida, mis on see konkreetne põhjus. Mitte nii, et nemad on üheteistkümnekesi minu vastu ja üksteisest üle karjudes ütlevad oma arvamusi. Eelmisel aastal ka küsisin, aga siis sain vastuseid kolmelt-neljalt inimeselt. Nemad on öelnud, et neile ei meeldi, kuidas asju aetakse. Eks vaatame.

Ütlete, et piirkonna juhatus pole ühtne küsimuses, kas Monica Rand peab ametist lahkuma?

Jah.

Kui tüli oli haripunktis, siis ähvardati teid erakonnast välja heita.

Ma ei arva, et see ähvardus on maas, sest oli aukohtu otsus, et kui ma astun ametist tagasi, siis ei peaks erakonnast välja viskama, ning kui tagasi ei astu, peaks välja viskama. See on erakonna suure juhatuse otsus, mida nad teevad. Kas minu käitumine kahjustab nii palju Keskerakonna mainet, et saada välja visatud, või mitte. Ootan ise ka huviga.

Kus praegu teie avaldus on?

Tean, et 23. detsembril oli Tallinna abilinnapea Eha Võrgu käes. Tean ka, et erakonna esimees palus selle peasekretärile anda, et peasekretär tuleks avaldusega Tartusse. Ratase soov oli, et annaksime koos üle, kuid mina vastasin, et ei anna seda üle, sest kokkulepet ei ole täidetud.

Minule tundub, et sellest, mida novembris kokku lepiti, saadakse väga erinevalt aru. Või siis on inimestel väga kehv mälu. Ma ei tea, mida Jüri Ratas mäletab, aga mulle tundub, et tema usub rohkem piirkonna esimeest kui mind. Vähemalt nii tajusin 23. detsembri kõnes.

Toetust Tallinna poolt?

Erakonna juhatuse liikmed ja riigikogu fraktsiooni liikmed on minuga eraviisiliselt rääkinud. Ka Aadu Mustale on avaldatud toetust ja palutud säilitada positiivset hoiakut, et nii asju ei lahendata. Aga võib-olla on meil Keskerakonnas uus poliitika, ei oska öelda.

Mis võiks olla lahendus?

Kohest lahendust ei ole loota. Seda enam, et Jaan Tootsi ei ole Eestis. 6. jaanuaril kohtume temaga silmast silma.

Kas Jaan Toots on teile mingit uut töökohta nimetanud?

Ei. Ainus jutt on olnud Käopesast, aga see langes kohe ära.

Kuidas selline olukord töömeeleolule mõjub?

Midagi uut ei ole. Suudan tööd teha nii, et ennast häiriva lükkan kõrvale.

Eks linnapea näeb ka, et olukord on keeruline, aga tema on öelnud, et see on Keskerakonna siseprobleem, mis tuleb meil endil lahendada. Linnavalitsuses on mul kolleegide tugi. Ka volikogus, kui 30. aastapäeva tähistati, öeldi, et meie su valisime, meie saadame su ka ära – kui just Keskerakond ei otsusta opositsiooni minna.