Algas luunjalasest luulevürsti aasta

Noor Henrik Visnapuu. Pildi tegemise aeg ja koht on tänini teadmata. Foto: KM EKLA

Ma ihkan kurba vaikust oman rinnan kanda / Ning tunda ämarust kui vesimusta siidi, /End õhtu purpurpehmeil tunnel tahaks anda.

Nõnda alustas Henrik Visnapuu üht luuletust, mis ilmus tema esimeses luulekogus «Amores» aastal 1917. Selle lembepoeesi meenutuseks andis põhjust tema sündimine 130 aastat tagasi, 2. jaanuaril 1890.

Sünnikohast Leebiku vallas Mulgimaal tõi tulevase luulevürstiks hüütud kirjaniku Tartule lähemale tema isa töö. Nagu kirjutab Friedebert Tuglas, veetis Henrik Visnapuu lapsepõlve paljudes kohtades Tartumaal, kus ta isa teenis metsavahi ja kupjana. Hea teenistuse eest anti perele väike talu Luunja silla lähedal.