Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2023/05/17/15327035t1h2447.jpg)
/nginx/o/2019/12/31/12842533t1h59ba.jpg)
Ajakirjandusfotograafiat on mõjutanud kolm suuremat tehnoloogilist hüpet: 19. sajandi lõpus kasutusele võetud rastertehnoloogia, mis võimaldas hakata fotosid trükkima, 35 mm filmile pildistavate kompaktsete kaamerate kasutuselevõtt 1920. aastatel ja viimaks digifotograafia.
Digitaalsus ja infotehnoloogiline revolutsioon on fotograafia viinud massidesse. Alates lasteaialastest kuni vanaemade-vanaisadeni on pildistamine muutunud argitegevuseks. Lisaks reisi- ja perepiltidele kasutatakse telefonikaamerat ka praktilise abivahendina, et dokumenteerida poes kaupade hindu, liiklusavariisid, kasvõi katkiläinud kodumasinat või mööblitükki, et sellele poest õige asendus soetada jne.
Tulenevalt foto võimekusest jäädvustada kiirelt mingit olukorda või objekti asendab digipilt edukalt märkmepaberit. Fotograafiast on saanud uus universaalne kirjaoskus.
/nginx/o/2019/12/31/12842536t1hcb17.jpg)
Rööprähklemise aeg
Et fotograafia on kõigile kättesaadav, võib tekkida küsimus, milleks meile tänapäeval kutselised fotograafid. Jäädes oma kommentaaris kitsamalt ajakirjandusfotograafia juurde, tsiteerin ajakirjaniku ja teatrikriitiku Harald Vellneri artiklit, mis ilmus ligi sada aastat tagasi (1924) Eesti ajakirjanike aastaraamatus.
«Ajalehetehnika kiire arenemine seab üles nõudmisi, missuguseid aastakümnete eest ajaleheneeger uneski ei näinud. Ta peab oskama hästi moodsaid tantse tantsida, autot juhtida, fotografeerida, joonistada, kui tarvis, ka võõrasse majja sisse murda, reeglipäraselt reportaashi kirjutada ja pisikesest asjast suure loo sepitseda,» kirjutab Vellner.
Eesti ajakirjanikelt küll veel kõiki neid oskusi Vellneri sõnul ei nõuta, nagu Ameerika, Skandinaavia ja teiste «kõrge kultuuriga ajalehemaade ajakirjanikkudelt». Kuid ta lisas: «Pole vist kaugel aeg, kus ka Eesti neeger oma konte sirutama peab hakkama.»
Et fotograafia on kõigile kättesaadav, võib tekkida küsimus, milleks meile tänapäeval kutselised fotograafid.
Sellest tsitaadist saame järeldada, et rööprähklemine ja multioskused olid juba sada aastat tagasi meelel ja keelel. Nii pole ka imekspandav ajakirjandusjuhtide krapsakus 2000. aastate alguses esimeste iPhone’ide turule tulles varustada kõik ajakirjanikud pildistavate nutitelefonidega ning vähendada otsustavalt pressifotograafide arvu.
USA meediamajades langetatud juhtimisotsus, mis trendina jõudis ka Euroopasse ja Eestisse, vaadati siiski peatselt üle. Seda lihtsal põhjusel: pildikvaliteet käis alla ja ajakirjandusjuhid mõistsid, et fotograafia on looming, kus lisaks ajakirjanduslikule tajule on olulised ka oskused luua kunstilist kujundit, kõnetada oma piltidega lugejat ja vaatajat jne. Nii elas fotoajakirjandus oma viimatise kriisi siiski üle.
Professionaalsus on alati hinnas. Eriti praegu, fototiinel ajastul lasub proffidel surve arendada oskusi ja suuta üllatada. Samas on kõigile kättesaadavad võimalused osa n-ö fotodemokraatiast, kus pilti saavad teha ja edastada kõik.
/nginx/o/2019/12/31/12842534t1h0b42.jpg)
Fotod ja videod veebis
Umbes samal ajal YouTube’i sünniga 2005. aastal hakkas võidukäiku tegema veebivideo, mis tingis meediamajades videooskustega fotograafide vajaduse. Eesti veebiajakirjanduses hakati videoproduktsiooniga teadlikumalt tegelema ligi kümme aastat tagasi. Viimastel aastatel on Eesti suuremad meediamajad loonud oma videomeeskonnad, kus tegutsevad professionaalsed videoajakirjanikud, operaatorid ja monteerijad.
Tänapäevalgi on pressifotograafi igapäevatööks lisaks fotodele ka lihtsamate videote tegemine. Siiski on elu näidanud, et rööprähklemisega ja fotograafidelt universaalsete oskuste nõudmisega võib teha karuteene ajakirjanduse kvaliteedile tervikuna.
Pildikvaliteet käis alla ja ajakirjandusjuhid mõistsid, et fotograafia on looming, kus lisaks ajakirjanduslikule tajule on olulised ka oskused luua kunstilist kujundit, kõnetada oma piltidega lugejat ja vaatajat.
Pressifotograafid ja operaatorid on eeskätt pildiloojad. Ühele istub liikuv pilt, teisele n-ö fikseeritud pilt. Kuigi esmapilgul sarnased, on need kaks erinevad alad. Kutsumus tuleb endas leida ja seda arendada. Tööks vajalikud isikuomadused on kõigil meil kaameraga pressis töötavatel inimestel küll ühised: tundlik meel, kartmatus, paras annus nahaalsust, huvi maailmas toimuva vastu, loomingulisus ja tahe eksperimenteerida.
Enamik Postimehe foto- ja videotoimetuse «toodangust» kajastub veebis. Olgu selleks foto- ja videoreportaažid, otseülekanded või saated. Kasutame oma töös droone ja seikluskaameraid, meid toetavad mitmesugused veebiformaadid alates galeriidest, mis võimaldavad pilti hästi esile tuua, kuni multimeediumiprojektideni, kus tekst, graafika, video ja pilt moodustavad orkestrina ajakirjandusliku terviku, sõnumi.
Ka hakkab üle minema lastehaigus nimega «veeb mahutab palju». Nii saab otsa ka mega- ja gigagaleriide aeg ning suundume jõulisemalt toimetatud pildi- ja videosisule.
Selle lehekülje kolm fotot kuuluvad Postimehe Grupi tänavuste parimate fotode hulka.