Rannar Raba: mida me järgmiseks keelame?

Rannar Raba Foto: Sille Annuk

Viimastel nädalatel on avalik ruum olnud tulvil üleskutsetest aastavahetuse ilutulestikud ära keelata, sest need paiskavad õhku mürgiseid aineid ja ehmatavad loomi-linde. Kas me mitte üle ei pinguta?

Kes soovib, võib mind keskkonnavaenulikuks põmmpeaks pidada. Nimelt ostsin täna õhtuks paar pakki ilutulestikku. Vaatan uue aasta saabudes esmalt linna saluudi ära ja lasen oma raketid kohe otsa. Ma pole seda teinud kaugeltki igal nääriööl, aga tänavu tekkis trotsist tahtmine, sest ühtäkki näib kogu avalik ruum olevat täitunud manitsustest, mille kohaselt on siitpeale iga pisutki ökoteadlikult ja loomasõbralikult mõtleva inimese ainuvõimalik valik ilutulestikku vihata. Nagu sõltuks sellest Maa pääsemine terendavast keskkonnakatastroofist. Aga ei sõltu ju.

Küllap on see suuresti maitse asi, aga mulle ilutulestikud meeldivad. Need on päris. Neis on ilu ja tuld, mis aitavad eriliselt pidulikke hetki veel pidulikumaks muuta. Törts valju müra aitab samuti momendi tähtsust rõhutada, nagu punktipanek. Aastavahetuse ilutules pole midagi vältimatult vajalikku, aga see on siiski seda sorti väike traditsioon, mida olen seni oodanud ja tahaks tulevikuski oodata.

Olen korra proovinud aastat vahetada koos heade sõpradega metsahämaruses ühtainsat küünalt süüdates. Tore oli. Lõi melanhoolse meeleolu, mis klappis hästi ümbritseva vaikusega. Aga linnas nii ei tahaks. Linnas on inimesed, on õnnitlused, on laiad naeratused … miks mitte ka pisut eufooriat ja lärmi.

Mida arvab minu paugutamisest naabrite koer? Olles aastate eest näinud ise oma neljajalgset parimat sõpra raketikärgatuste ajal hirmunult telekalaua alla roomamas, aiman, et temagi vajab täna südaööl oma peremehe rahustavat lähedust. Selge see. Loodetavasti naaber pakub talle seda.

Kas mulle läheb naabri koera ehmatus korda? Muidugi läheb. Mulle ju meeldivad loomad, aga ma pole kindel, et tema kannatustel on nii suur kaal, et hakata pikka aega kestnud traditsioone muutma. Pealegi ei kujuta südaöine saluut endast märkimisväärselt suuremat mürareostust kui üks südasuvine äikesetorm.

Mis puudutab ilutulestikurakettide kasutamist, siis tasub meelde tuletada, et Eesti on selles viimastel aastatel juba palju kultuursemaks muutunud.

Ilutulestiku negatiivsed kaasmõjud pole vaieldavad. Kõmina võib tõesti liigitada mürareostuseks. Ka pole kahtlust, et rakettide lõhkemisel paiskub õhku mürgiseid aineid. Teada on seegi, et hooletutest paugutajatest jääb aastavahetuse ööl maha kurvaks tegevalt palju sodi ning ikka ja jälle leidub lolle, kes süüdatud paugupatarei kohale purjuspäi koogutama tikuvad. Ent on’s see piisav, et nõuda ilutulestike täielikku keelamist?

Tegu on teemaga, mille saab mängleva kergusega absurdiks keerata, sest negatiivsete kõrvalmõjudeta tegevust peaaegu polegi olemas. Nii näiteks võime märkimisväärse utreerimiseta liikuda aruteluni, kas ei tuleks näiteks Vanemuise teater täies tükis ära keelata. Võtab seegi ju oma mitme majakolakaga enda alla tubli tüki maad, kus võiks kaunid parkmetsad kohiseda, rääkimata ökoloogilisest jalajäljest, mis tekib teatrihoonete kütmisest, valgustamisest, jahutamisest ja koristamisest. Ja kui suur saaste kaasneb veel näitlejate igapäevase sõitmisega tööle ja koju!

Mis siis, kui ühel päeval hakkavadki meile ka teatrielamused tunduma liigse luksusena ning me hakkame taunima kõiki, kes ei mõista nende asendamist millegi tagasihoidlikuma ja elutumaga? Kus on mõistlikkuse piir?

Mis puudutab ilutulestikurakettide kasutamist, siis tasub meelde tuletada, et Eesti on selles viimastel aastatel juba palju kultuursemaks muutunud. Kui veel kümnendi eest käis alaline paugutamine tänavatel terve advendiaja, siis tänu müügitingimuste karmistamisele nüüd seda häda enam pole. Kas see pole juba mitte piisav võit, millega rahulduda? Kas järgmine samm kruvide pingutamiseks on ikka tarvilik?

Ilutulestik ise pole tegelikult muidugi kuigi oluline. Küllap saaksime kõik ilma hakkama. Minagi võiks täie rahutundega oma sõpradega sõita sinnasamma metsatukka, kus kord juba küünlavalgel aastat vahetanud olen. Aga rahu ei anna tunne, et viimasel ajal on keeluühiskonna emissaride ideedel liiga soodsad kasvutingimused. Mida me järgmiseks keelata laseme? Mis siis, kui nad ei peatugi?