Linnakirjanik Vahur Afanasjev: Suur-Tartu mahutaks sadu tuhandeid inimesi

Foto: Artur Kuusi illustratsioon

Nullindate alguses oli tunne, et Tartu on talumatult väike. Peamine, mis seda Jõgevast eristab, on kultuur. Ja kultuurgi elab rohkem minevikus, juttudes – Wernerist, Pallasest ja levimuusikapäevadest. Ma polnud ainus, kes teadis, et kui tahad elada uuel, peaaegu läänelikul viisil, pead kolima Tallinna. Välismaale kolimise perspektiiv pigem piirdus toona kalkunikitkumisega Šotimaal.

Tallinna ma tookord ei kolinud, aga suurlinna maitset käisin mekkimas küll. Siis avanesid Euroopa Liidu töökohtade konkursid. Veetsin viis aastat Läänes ja reisisin mitmel mandril. Sain aru, et Tallinn on suhteliselt väike linn Baltikumi servas ning sealsed palgad, esimesed uuemajakorterid ning pannkoogisööklate ja kohvimajade glamuur on kaugel erilisest.

Tartus võtsid nullindatel tuurid üles IT-ettevõtted. Ilmusid moodsad restoranid. Rüütli tänav toimis lääneliku baaritänavana. Ettevõtjast sõber sedastas, et tema on spetsiifiliselt otsustanud Tartusse jääda, mitte kolida mõnda Euroopa suurlinna, ammugi mitte Tallinna. Toona olin pisut üllatunud, aga nüüd on selge, et see oli õige otsus. Tartu pole enam väike puust linn, mille küljes on Annelinn. Juku-Kalle Raid provotseerib aeg-ajal mõistatusega «Miks Pärnu merre ei vaju? – Sest Tartu imeb.» Varem ajas see mind närvi, nüüd ühmatan heatahtlikult.

Taristu areneb. Tühja ruumi jagub. Inimlik mõõde on alles – autovaba liikumist soodustab hästi välja kukkunud üürirataste projekt. Euroopa kultuuripealinna ja Unesco kirjanduslinna staatus teevad kultuuri tugevamaks. Haldusreform laiendas tunduvalt linnapiire. Väga mitmes mõttes on Tartu teel Suur-Tartuks. Ainus asi, mis talumatult paigal püsib, on rahvaarv. Kui seada mõtteline piir veel kaugemale, näiteks Kambja kaugusele, siis hüppab linna- ja maa-Tartu rahvaarv saja tuhande elaniku latist üle, aga mitte kõrge kaarega.

Niisiis jõudsin küsimuseni, mida tüütuseni kedratakse. Kust saada rahvast juurde? Mõttekäik on järgmine: selleks et praegu tööd rügava põlvkonna pensionid ära maksta, tuleks kas geomeetrilises progressioonis rikastuda, sama otsustavalt paljuneda või mujalt maailmast töökäsi juurde meelitada. Lääne-Euroopas ja üldse Lääne kultuuriruumis muretsetakse selle pärast juba aastaid, mis siis, et üleilmselt on probleem hoopis ülerahvastatus.

Inimesi peaks justkui jaguma, ainus häda, et Lääne kogumuse järgi kipub sisserändajate esimene põlvkond sobima lihttöödele ning teine ja kolmas põlvkond on südamepõhjani solvatud, et neiltki oodatakse orjamist. Lihttöö osakaal nähtavasti kahaneb.

Märkasin hiljuti lörtsiraasukesega võitleva tänavapuhastusauto roolis inimest. Inimene on seal alati roolis olnud, aga mulle tundus juba kummaline, et teosammul kulgev masinake omapäi toime ei tule. Varsti tuleb. Nii et pole mingit vajadust kujundada Annelinnast Pariisi paneeleeslinnade stiilis proletaar-islamistlikku getot, isegi kui riigi rahvastikupoliitika seda lubaks.

Tartu trump on ikkagi ülikool. Üliõpilased on põhilised, kes võiksid diplomeerituna Tartusse pidama jääda. Paljud ei jää, eestlasedki mitte, rääkimata välismaalastest.

Tartu olevat Eesti natsipealinn, aga õnneks tundub see rohkem müüdina, sest näotüüpide ja nahavärvide varieeruvus kasvab, samas kui ehtsat skinheedi pole tänavu näinudki.

Mul oli võimalus vestelda Peter Vesterbackaga, kes ladus veendunult arve, kui palju päid Soome arvutimängutööstuses napib, et õige hooga kasvada. Tal näikse olevat plaan need pead Hiinast sisse tuua ning igaks juhuks Villu Tamme laulus ennustatud Eesti-Soome toru valmis ehitada, et hiinlastel mõlemal pool Soome lahte ruumi oleks.

Kui mõtlen Belgia või Hollandi asustustihedusele, mahutaks Suur-Tartu taristu suurema vaevata kaks-kolmsada tuhat elanikku. Mis oleks, kui Vesterbackalt hiinlased üle lüüa? Hiinalinnast saaks päris Hiinalinn … Ei meeldi mulle hästi seegi mõte. Põrgutee on sillutatud heade kavatsustega ning Vesterbacka nägemus tundub liiga hea.

Turumajanduse võluv omadus on, et asjad loksuvad ise paika. Riik ja omavalitsus peavad vaid õigesti haistma, mida arenguks tarvis on. Sõites üle Ihaste silla, tunnen juba praegu, et mu sünnilinn pole väike maakonnalinn N, vaid mitmesuguste võimaluste linn. Üks võimalustest on kasvada Suur-Tartuks, aga mil viisil, seda näitab aeg. Kõige tähtsam, et Tartu jätkaks kasvamist vaimult, muidu on asjalood tõesti talumatud.